Kogenud harrastusaretaja Asta Kase õunapuud Märjamaal kannavad igal aastal. Järjepideva saagi “süüdlasteks” peab aia omanik õunapuid põhjakaarest varjavat  mitmekordset kaitseistandikku, iga-aastast tugevat väetamist kanasõnnikuga, lupjamist puutuhaga ja korralikku lõikust.

Aias kasvab 15  33-aastast õunapuud. Sortide arv on suurem, sest mõne puu võrasse on poogitud mitu sorti. Selliseid puid kutsutakse perepuudeks.

OMA KÄEKIRI

Asta Kase lõikamisviis erineb tavalisest. Seemikalusel õunapuu on kogenud aednik ise kujundanud ja jätnud sellele 4–5 laia väljumisnurgaga põhioksa. Puukoolis kasvatatud istikuil näeb nii mitut õige asetusega oksa harva.

Tüvepikenduse on Asta Kask tagasi lõiganud kõige alumise teravnurga all väljuva oksani, sellest kasvatab ta uue ladva. Ja nii igal aastal, kuni puul soovitud kõrgus käes. Ühegi õunapuu kõrgus ei küüni üle 3 meetri.  Iga uus ladvaoks on valitud nii, et see kasvab eelmisele vastassuunas – nii  saab puu ülaosa kergelt siksakiline. Viimase tagasilõikuse teeb ta rõhtsale või laia väljumisnurgaga oksale.

Algusest peale lõikab Asta Kask puu võrast maha kõik allapoole suunduvad noored oksad, millel kasvaks hulgaliselt väikseid maitsetuid ja värvumata õunu. Ta hoiab võra parajalt hõreda ja piirab selle läbimõõtu 4–5 meetrini, et kogu oksastiku ulatuses kuni tüveni kasvaksid kvaliteetsed viljad. See põhjustab jõuliste võrsete kasvu (kuid samas mitte arvukalt), millel sordist olenevalt kasvavad teisel või kolmandal aastal eriti ilusad õunad.

Juba suvel lõikab (võib ka murda, kuid õige aeg on piiratud) Asta Kask ära kõik püstised võrsed.

Selline lõikus kiirendab rõhtsate okste kasvu, vähendab vesivõsude hulka, parandab toitumist ja muudab viljakande  varajasemaks.

KODARAMEETOD

Saagi raskuse tõttu alla paindunud oksad lõikab Asta Kask järgmisel kevadel kuni jõuliste õiepungadega oksani tagasi. Poolrõhtsaid ja rõhtsaid jõuliste õiepungadega oksi ta ei kärbi (üheaastane oks kas jääb alles või läheb üldse maha). Järgmisel aastal koolduvad lõigatud oksad taas ilusate õunte raskuse mõjul alla. Siis lõikab Asta allapaindunud osa taas ära. Ja seda igal aastal.

Tinglikult võib sellist võtet nimetada kodarameetodiks ehk kodarlõikuseks (artikli autori sünnitissõna) – allapaindunud oksa kärpelt kasvav uus oks on justkui uueks rattakodaraks. Selline lõikus sobib sortidele, millel ka pikemad oksad lõpevad õiepungadega: ’Cortland’, ’Kaja’, ’Kata’, ’Liivi kuldrenett’. Sortidel ’Tellissaare’ ja ’Kasper’ tekivad õiepungad juba pikkade üheaastaste okste keskel. ’Koit’ moodustab viljaoksad, mis kolmandast aastast ilusate suurte õunte raskuse tõttu rippu koolduvad. Neilt on kerge õunu korjata. Asta Kask laseb sellistel okstel mõne aasta kasvada, siis lõikab välja ning neid jäävad asendama nooremad.

Kõik oksad lõikab ta ära võimalikult tüve või põhioksa ligidalt (sisselõige oksakraesse), vältides väiksematki tüügast. Ta on kogenud, et nii paraneb haav korralikumalt.

SUVINE HOOLDUS

Suve algul, kui nõrgemad viljahakatised on juba äratuntavad, harvendab Asta Kask neid alati. Sarikasse jäetav viljahakatiste arv sõltub sordist ja võrse tugevusest, näiteks sordil ‘Cortland’ on 3–4 viljahakatist ja kõigist arenevad korralikud õunad. Sorditi on erinev nii harvendamise aeg kui ka vilja suurus.  Seda tööd on ta teinud aastakümneid ja alati tulemuslikult: puule jääb küll vähem õunu, kuid need on ilusad vaadata ja ka märksa maitsvamad.

Põuakartlikesse aedadesse, kus kastmisega probleeme, soovitab kogenud aiapidaja valida kindlasti seemikalusel õunapuud. Suure sügavale ulatuva juurestikuga puud saavad paremini hakkama nii põua ajal kui ka lumeta pakase korral.

Pool- ja nõrgakasvulisel alusel õunapuud on aga kui väikesed lapsed, kes vajavad rohkem poputamist. Enne nende muretsemist peaks iga aiarajaja oma võimalusi hoolega vaagima.

KASU KANADEST

Aeda väetab Asta Kask sügisel kanasõnnikuga ja kevadel-suvel puhta puutuhaga. Tema sulelised elavad sügavallapanul ning sõnnik on läbi teinud pikaldase kuumenemise.

Ta pritsib viljapuid kaks korda: varakevadel õunapuu-õielõikaja esimese toitumise ajal, kui pungad on paisunud, ja soojal suveõhtul, kui viljahakatised on näpuotsa suurused. Siis peavad kahjurid pulmalendu ja on paras aeg neid kostitada. Kahjurputukaid ja tigusid hävitavad puude all uitavad kanad.

Oma kogemustele tuginedes ei soovita Asta Kask üle 30 aastaseid terve tüve ja põhiokstega puid maha saagida, neid tasub noorendada. Vanu puid saab pärast tugevat tagasilõikust ka ümber pookida. Ise on ta edukalt noorendanud 50aastaseid ja vanemaidki puid. Selliselgi juhul pole need ühelgi aastal jäänud saagita.

Vanade õunapuude vahele või kõrvale uusi istutada Asta Kask ei soovita, sest kuue-seitsme aasta pärast need haigestuvad. Õunapuude vahele võiks istutada luuviljalisi.

VÄINO ESKLA

Maakodu, 2004