Sulev Savisaare artikkel on ilmunud pealkirja "Aina eestipärasemaks ehk 2005. aastal ristitud taimed" all veidi lühendatult ajakirjas "Aed" mai/juuni 2007 lk. 46-49.

„Viimane ülevaade eestikeelsete taimenimede komisjoni tööst sai kirjutatud 2 aastat tagasi 2004. aasta kohta. Kahju oleks aastat vahele jätta, seetõttu üritan tagantjärgi käsitleda ka 2005. aasta tegemisi.
 

Alustuseks meenutame veidi minevikku. Eestikeelsete taimenimede komisjon on tegutsenud ligi 100 aastat, selle töö tulemused on säilunud Tartus Zooloogia ja Botaanika Instituudis kartoteegina (teine kartoteek peaks asuma Tallinna Botaanikaaias). Praegu on sel (neil) veel vaid ajalooline väärtus, sest arvutiajastu saabumisel tipiti mahuka kartoteegi andmed paberkaartidelt arvutisse.

Ümberlöömine oli hiigeltöö ja selle käigus tekkis loomulikult ka palju vigu. 19. novembril 2001 saabus see ajalooline päev, mil eestikeelsete taimenimede andmebaas üleüldiseks kasutuseks internetti üles riputati, esialgu küll ajutisse asupaika. Praegusesse asupaika http://www.ut.ee/taimenimed/ rändas ta nädal hiljem, 26. novembril 2001. Kui ZBI kartoteegikastidest käisid abi otsimas vaid vähesed, siis interneti kaudu on andmebaas kättesaadav kõigile arvutiinimestele mitte ainult Eestis vaid ka kogu maailmas. Seetõttu võibki eestikeelseid taimenimesid leida juba ka välismaa mitmekeelsetest andmebaasidest.

Algul oli andmebaas koostatud keerukas Fox Pro programmis, kuid 22. jaanuaril 2001 viis Jaak Palumets Tartu Ülikooli botaanikaaiast selle praegusele Exceli kujule (tabelile). See esimene variant sisaldas 9515 nimerida. Rida koosneb 3 lahtrist: 1) ladinakeelsest taimenimest, 2) ladinakeelsest samatähendusnimest ehk sünonüümist (juhul kui neid on olemas) ja 3) eestikeelsest nimest.

Kuidas on andmebaasi nimeridade arv aastate lõikes muutunud? Olen püüdnud seda tagantjärele uurida ja saanud järgmised esialgsed tulemused (seisud aasta lõpuks):

2000 -   9515

2001 – 10762

2002 – 11681

2003 – 12286

2004 – 12644

2005 – 13060 (14498)

2006 - 14809

Andmetest on näha, et nimede lisandumine on alates andmebaasi internetti ülespanekust olnud plahvatuslik. Avalikkusele hea kättesaadavuse tõttu on andmebaasil arvukalt kasutajaid. Seetõttu on ka "hädaliste" arv, kes ladinakeelsetele nimedele eesti vasteid vajavad, suurenenud ning nad juba teavad, kuhu pöörduda, et abi saada. Arenenud ühiskonnal on vajadus omakeelsete taimenimede järele suurenenud. Komisjonis kaalutakse ka seda, kas eesti nimi antud taksonile on üldse vajalik. Rõõmustab, et paljud tublid kasutajad on meili teel juhtinud meie tähelepanu andmebaasis parandamist vajavatele vigadele ja ebakõladele.

Nimeridade arv ei peegelda komisjoni töö mahtu siiski üheselt. Olemasolevates nimeridades tehtavad muudatused (taime- või autorinimede parandused, ladina- või eestikeelsete sünonüümide lisamised, liikide ümberkolimised ühest perekonnast teise) ju ridade arvu ei muuda. Näiteks andmebaasi põhjalikumal ülevaatusel 18. mail 2005 parandati ladinakeelsetes nimedes ja autorinimedes vigu 800 rea puhul. Küllap olid paljud neist tekkinud ammusel andmebaasi ümbertippimisel kartoteegist arvutisse, ehkki oli ka muulaadseid vigu.

Ühel taimel võib ladinakeelseid (aga ka eestikeelseid) nimesid olla rohkem kui üks. Inimesed on mitmel korral kaevanud, et meie baasis puudub üks või teine taimenimi, kuigi tegelikult on see seal olemas, aga teise nime all, mistõttu sünonüümide ehk samatähendusnimede lisamine tuleb taimeotsingule kasuks. Kokkuvõtvaks vastuseks küsimusele, mitme nimega oleme koosolekutel tegelenud võib ütelda, et märksa enamatega, kui seda peegeldab nimeridade arv.

Süstemaatika on pidevas arengus ja kasutatud kirjandusallikad vananevad (mõned liigid on vahepeal tõstetud teise perekonda, mõni liik on langenud alamliigi või teisendi tasemele, teine aga hierarhias tõusnud, mõni nimi tunnistatud kehtetuks, kohati on muutunud kitsa ja laia liigimahu eelistused jne.). Selguse loomiseks kasutame autoriteetseid raamatuid ja interneti andmebaase (Mabberley, Zander, Czerepanov, APNI, IPNI, GRIN, RHS, Tropicos, Mansfeld, Flora Europaea jm).

Andmebaasil oli ka suur puudus. Üks ülikooli diplomand saatis nimekomisjonile 2005. a. maikuus meili, milles teatas: "Kahjuks avastasin, et Teie andmebaas on minu jaoks kasutu, sest selles puuduvad väga paljud Eestis kasvavate taimeliikide nimetused." Nii oligi. Kuna mitmeid raamatutes ilmunud eestikeelseid taimenimesid andmebaasis polnud, hakati mõnedele neist komisjonis teadmatusest juba uusi nimesid välja mõtlema. Puudus kõrvaldati peagi.

Andmebaasi kanti eestikeelses kirjasõnas ilmunud taimenimesid järgnevatest tähtsamatest allikatest: Toomas Kuke "Eesti taimestik" ja Toomas Kuke internetis olev Eesti soontaimede nimekiri, "Eesti Floora" 11 köidet (võrdlemisel lähtuti Toomas Kuke koostatud "Eesti Floora registritest"), "Balti Floora" 3 köidet, suur "Eesti taimede määraja" 1966, Endel Laasi "Dendroloogia", Endel Laasi “Viirpuud Eestis, nende kasvatamine ja kasutamine”, Eino Laasi "Okaspuud", Sulev Savisaare "Eesti sibullille-entsüklopeedia", Heino Kiige "Maailma viljad", vähesel määral ka muud eestikeelsed allikad.

Paljud ilmunud nimed ei olnud kahjuks kasutatavad, kuna ei vastanud meie nimepaneku väljakujunenud põhimõtetele ja reeglitele. Kõlbulikke nimeridasid lisandus kirjandusest andmebaasi hiigelhulk, tervelt 1438 (täpsus on mingi väikese pluss-miinusega), lisaks veelgi arvukamalt sünonüüme ja muid muudatusi, mis ridade arvus ei kajastu! Kuna neid kirjanduses ilmunud nimesid polnud vaja välja mõelda, siis nad arutelu ei vajanud, kuid kõik komisjoni liikmed said muudatuste nimekirjaga tutvuda. Eelnevalt olid nimekirjast välja valitud vaid need nimed, mis vajasid arutelu ning nende puhul räägiti asjad selgeks 12. detsembri 2005 koosolekul. Tagantjärgi tekib küsimus vaid selles, kas need kirjasõnast lisandunud nimed arvata andmebaasis 2005. või 2006. aasta nimesaagi hulka? Sisuliselt lahenesid viimsed probleemid selle nimehulgaga juba 2005. aasta detsembrikuus ja ka nimekiri oli selleks ajaks "lauasahtlis" (arvutis) valmis, kuid ametlikult esitati see komisjonile ülevaatuseks alles 13. märtsil 2006.

Küllap on õigem see kõigi aegade kõige suurem nimesaak arvata vormistamise alusel siiski 2006. aasta alla, kuid igaks juhuks toon ülaltoodud statistikatulbas sulgudes ära ka teise variandi selleks juhtumiks, kui arvata ta 2005. aasta hulka. Seetõttu ongi 2005. aasta nimesaagi juures toodud 2 numbrit. 2006. aasta on rekordaasta, mil nimeridade arv suurenes aasta jooksul 1749 võrra.

Nimesid ei loo abstraktne komisjon, vaid konkreetsed inimesed. 2005. aastal olid nimekomisjoni liikmeteks Jaak Palumets (esimees), Ülle Reier, Eeri Kukk, Toomas Kukk, Urmas Laansoo, Sulev Savisaar ja keelemehena prof. Eduard Vääri, kes suri 17. mail 2005. Tema asemel on alates 2005. a. sügisest komisjoni keelenaine Sirje Mäearu Eesti Keele Instituudist. Alates 2004. aastast tegutseb kunagine sõltumatu komisjon Loodusuurijate Seltsi koosseisus.

2005. aastal toimus 4 koosolekut: jaanuaris, veebruaris, novembris ja detsembris. Koosolekud toimusid Tartu botaanikaaias.

Kuna tuntud taimed on ammu eestikeelsete nimedega, siis on enamus ristitud taimedest võõrad nii lugejale kui ka enamusele nimepanijatele endilegi. Loeme ja uurime nende kohta, vaatame internetist pilte. Urmas Laansoo on õnneks enamust taimedest ka oma silmaga näinud, mõned komisjoniliikmed paljusid neist. Püüan sellest kirjust nimekompotist välja tuua vaid väheseid kilde, mis võiksid lugejale huvi pakkuda või on tuttavamad.

20. jaanuari koosolekul viibis vaatlejana ka ajakirjanik Victoria Parmas, kes avaldas sellest näidendi (!) ajakirja “Kodukiri” 2005. a. märtsinumbris. Mõnede nimede aruteludest saate ülevaate sealt. Nimekomisjoni tegemistest puudub veel ballett, operett ja ooper.

Komisjonis kerkis üles küsimus, kuidas kirjutatakse taimenimedes autorite initsiaale: kas tühikutega punkti järel või ilma? Botaanilises kirjanduses kehtivad autorinimede kirjutamisel omad reeglid, kus initsiaalide vahele tühikuid ei jäeta. Näide taime teadusliku nime kohta: Allium hollandicum R.M.Fritsch. Tavatekstis seevastu kirjutatakse sellesama autori nime initsiaalid tühikutega: selle liigi kehtiva kirjelduse koostas R. M. Fritsch.

Andmebaasis oli 7 liiki epiteediga palsam- või palsami-. Segaduste vältimiseks otsustati nad kõik ilma i-ta kirjutada. Nii sai näiteks balsaminulust balsamnulg ja palsamipaplist palsampappel.

Tegeldi andmebaasis esinevate topeltnimede korrastamisega. Nimelt võis andmebaasist leida ridu, millel ladinakeelesed nimed olid erinevad, kuid kunagiste ristijate tähelepanematuse tõttu eestikeelsed nimed samad. Iga nime puhul oli vaja välja selgitada, kas tegu on ühe ja sama liigiga (sünonüümiga ehk samatähendusnimega) või erinevate liikidega. Erinevate liikide puhul mõeldi teisele reale uus eestikeelne vaste välja, sama liigi puhul aga ühendati 2 rida üheks reaks kokku, kusjuures oli vaja anda ka eelistus, kumb ladinakeelsetest nimedest on kehtiv ja kumb panna sulgudesse. Näide: kollase pärdiklille nime kandsid nii Mimulus guttatus kui ka Mimulus luteus. Uurimine näitas, et tegemist on erinevate liikidega. Looduslikult Tšiilis kasvav näärmekarvase õisikuga Mimulus guttatus jäi kollaseks pärdiklilleks, kuid Alaskast Californiani kasvav sileda õisikuga Mimulus luteus nimetati ümber siledaks pärdiklilleks. Schrencki tulpe oli andmebaasis samuti kaks, teine neist, Tulipa armena, nimetati ümber armeenia tulbiks. Tegemist on lähedaste tulbiliikidega.

Mõnede taimede puhul on ladinakeelsel perekonnanimel eesti keeles 2 erinevat vastet. Näiteks ladinakeelse Iris vasteks on võhumõõk (kodumaised liigid) ja iiris (võõrliigid), Rosa puhul aga kibuvits (loodusliku levilaga liigid) ja roos (aiaaretised).

Püüti eestikeelseid taimenimesid teha eestipärasemaks. Metrosiiderosest (Metrosideros) sai raudmürt, miimusopsist (Mimusops) ahvipuu. Mõnusa nime sai endale sukulentne toataim Pachyphytum (otsetõlge ladina keelest oleks “pakstaim”) – tüsik, liik Pachyphytum oviferum – muhe tüsik. Pikki pasunaid meenutavate õitega puittaim Iochroma on inglitrompeti tagasihoidlikum sugulane, mispärast saigi nimeks haldjatrompet.

Suvililled

Mõnusa välimuse ja nimega on suvilill Mecardonia – timbu (algselt pakuti timbaniõis). Meil suvikutena kasvatatava roni- või ripptaimede perekonna Asarina nimetasime 20. jaanuaril 2005 asariinist ümber maalõuaks. Lõvilõua sugulane Asarina procumbens on tarkade raamatute järgi oma perekonna ainus esindaja ja seetõttu liigiepiteeti ei vaja (ka liik on maalõug).

Nime saanud suvililledest mainin vaid mõningaid. Clarkia rubicunda ristiti punasilm-klarkiaks, sest tema suurte roosakate kuni kahvatulillade õite südames on erepunane või purpurne laik (punaseõielistel sortidel seda pole). 30 cm kõrguse Clarkia tenella sinine õis on valge südamikuga. See tšiili klarkiaks ristitud suvik on ainus perekonna liik Lõuna-Ameerikas (ülejäänud kasvavad enamasti Californias). Jüngrilill (Lasthenia) sai nime Platoni naisõpilase Lasthenia järgi. Pentas nimetati tähetrobiks, Pentas lanceolata egiptuse tähetrobiks. Kohmakavõitu nimega luuderohulehisest pelargoonist (Pelargonium peltatum) sai ripp-pelargoon.

Hiina aedaster (Callistephus chinensis) on üheliigiline perekond, seetõttu piisaks eestikeelse nime puhul vaid perekonnanimest aedaster. Et aga nimi hiina aedaster on väga levinud, ei olda ka hiina aedastri nime kasutamise vastu.

Püsikud.

Kukerpuid (Berberis) teab enamus aiandushuvilisi inimesi, kuid kas teate, et nüüd on meil olemas ka kukerrohi (Caulophyllum) ja kukerlill (Ranzania)? Mõlemad püsililled kuuluvad kukerpuuliste sugukonda ja suudavad meie kliimas kasvada ja talvituda.

Laserputke (Laser trilobum) kasvatan aias külmakindla ilutaimena tema kauni kurekellataolise lehestiku pärast. Õisikutel ja vilikondadel ilu pole.

Segadus oli kahe lursslilleliigiga. Andmebaasis oli meil eraldi ridadena olemas nii ameerika lursslill Cimicifuga americana kui ka südajalehine lursslill Cimicifuga cordifolia Pursh, mis aga “Flora of North America” järgi on sünonüümid. Eelistus anti nimele ameerika lurslill. Teine meie aedades kasvav liik Cimicifuga rubifolia (Cimicifuga cordifolia (DC.) Torr. et A. Gray) sai nimeks apalatši lursslill.

Ameerika lursslill on suhteliselt kitsahõlmise lehestikuga, apalatši lurslill aga suurte laiade lehekestega. Aednikud mõtlevad südajalehisest lursslillest rääkides just viimast liiki. Et aga ühte ja sama nime C. cordifolia on erinevad botaanikud kasutanud erinevate liikide tähistamiseks, otsustati segaduste vältimiseks nimest südajalehine lursslill hoopis loobuda. Pärilikkusaine uurimisele põhinevas moodsas süsteemis on iseseisev lursslille (Cimicifuga) perekond hoopis kaotatud ja tõstetud siumarja (Actaea) perekonna hulka, seetõttu sai lisatud ka vastavad sünonüümid tolle süsteemi eelistajate jaoks. Konservatiivina ei kiirustaks ma neid perekondi ühendama, sest lursslillel on ikkagi kuivviljad, siumarjal aga lihakad. Meie aednike jaoks on mõlemad vaimustavalt ilusad, vastupidavad ja toredad, kuid selgelt erinevad lilled.

Eesti kliimas suurepäraselt talvituv igihalja lehestikuga, kuid liiga hea vegetatiivse paljunemisega madalakasvuline bambus Pleioblastus pygmaeus sai liiginimeks kääbik-pungbambus.

Eesti aedades hästi tuntud suursugune ilukõrreline, seni ebaõnnestunult hariliku esparto nime kandnud Spartina pectinata (S. michauxiana) sai uueks nimeks kamm-soohein. Tõeline esparto ehk halfa ladinakeelse nimega Stipa tenacissima kuulub hoopis stepirohu perekonda.

Maitse-, ravim- ja lõhnataimed

Hübriidse päritoluga vahelmisele lavendlile (Lavandula x intermedia) lisati sünonüümiks lavandiin.

Andmebaasis puudus eleuterokoki nimi, sest miskipärast kuulusid tema liigid seal ogapaanaksi (Acanthopanax) perekonda. Paljud botaanikud peavad ogapaanaksit eleuterokoki sektsiooniks (alamjaotuseks): Eleutherococcus sect. Acanthopanax. Tegime ogapaanaksid eleuterokokkideks, taastades sellega auväärse ja kuulsa ravimtaime nime. Ka juhtis Sirje tähelepanu sellele, kuidas kirjutada õigesti ženšenn (andmebaasis oli see nimi vigane).

Köögiviljad

Hobulauk (Allium ampeloprasum Great-Headed Garlic-sordirühm) on heksaploidne suvi-porrulauk, mille suured sibulad meenutavad küüslauku, kuid on nõrgema lõhna ja maitsega. Pärlsibula (Allium ampeloprasum var. sectivum ehk A. a. Pearl-Onion-rühm) väikesi sibulaid kasutatakse põhiliselt marineerimiseks. Hariliku sibula hea paljunemisega ja ilma puhkeperioodita teisend või sordirühm Allium cepa var. perutile ehk Allium cepa Ever-ready Onion-rühm (“alati-valmis-sibul”) sai nimeks väsimatu sibul. Paljusid lauguliike nimetatakse rahvasuus hiina lauguks, kuid Allium chinense ehk rakkiolauk on ehtne hiina lauk, seetõttu lisatigi edasiste segaduste vältimiseks sulgudesse ka hiina laugu nimi.

Andmebaasis olev kandiline aeduba (Phaseolus angularis) nimetati asukivignaks (Vigna angularis), seemned aga asukiubadeks. Heino Kiik on oma kuulsas raamatus “Maailma viljad” kasutanud nime adzuki, aga see pole eestipärane. Asuki on parem, sest taime jaapanikeelne nimi on azuki! Ega tegu olegi aedoa perekonna esindajaga, vaid hoopis vignaga (selle perekonna vana nimi oli lehmahernes).

Koos komisjoni keelemehe vahetusega muutusid ka eelistused. Kui Eduard Vääri pooldas nimekuju ananas, siis komisjoni uus keelenaine Sirje Mäearu soovitas tagasi valida üldtunnustatud kirjakeelse variandi ananass.

Kuna rahvas ei taha kabatšoki nime liigse võõrapärasuse pärast kasutada, suvikõrvits aga on ebatäpne termin, siis sai juba varem välja pakutud rullkõrvitsa nimi, kuid esialgu harjumise mõttes vaid sünonüümina. Et rullkõrvits oli koosoleku ajaks andmebaasis sulgudes olnud umbes aasta aega ja isegi juba televisioonis maha hõigatud, siis otsustati ta nüüd põhinimeks tõsta. Kabatšoki nime päris ära ei kaotatud, vaid jäeti koos melonkõrvitsaga sünonüümiks.

Suhkruherneid on kahte tüüpi. Uudne ümara mahlaka kaunaga suhkruhernes (Round-Podded-rühm ehk Sugar Snap-rühm), mida on kerge söömiseks tükkideks murda sai nimeks jäme suhruhernes. Tavalisele suhkruhernele lisati sulgudesse nimeks lesthernes. Andmebaasis olevale hallile hernele eelistas komisjon nime pöldhernes, sulgudesse lisati ka peluski ja söödaherne nimi.

Puuviljad

Apelsini ja mandariini ristandile (Citrus x nobilis) pakkus Ülle Reier nimeks apelriin.

Haralise ploomipuu (Prunus cerasifera) sünonüümideks lisati andmebaasi alõtša ja mürobalaan. Alõtša pärineb liigi levila idapoolsetelt aladelt, mürobalaan aga läänepoolsetelt. Kirjanduses kasutatakse haralise ploomipuu puhul kahte nime: Prunus cerasifera ja Prunus divaricata (Prunus cerasifera subsp. divaricata). Kumba võiks eelistada? Vene botaanikute ettepanek on kasutada nime P. divaricata metsiku (loodusliku) alõtša puhul, P. cerasifera nime aga alõtša kultuursortide puhul. Ega minagi tea, kuidas õige on.

Andmebaasi lisandusid punagreip (verigreip) ja punaapelsin (veriapelsin), millel mõlemal on punakas viljaliha. Kunagi greibi asemel kasutamiseks soovitatud nimed kreip ja kreebu polnud läbi löönud ja neid enam andmebaasis greibi sünonüümideks ei võetud.

Tanžeriinipuu (Citrus deliciosa) asemel kirjutati baasi tangeriinipuu, sest g on eestlasele omasem kui ž.

Laim ja sviiti on meie marketites müügil. Hapulaimipuu (Citrus aurantiifolia) sünonüümiks lisati limonellipuu ja maguslaimipuu (Citrus limetta) omaks limetipuu. Limonell ja limett viljanimedena kõlavad ilusasti.

Puud ja põõsad

Jätkati arutelu, kust läheb piir paplite ja haabade vahelt. Millal ütelda ühe või teise liigi puhul pappel ja millal haab? Ja kas on õigem ütelda hõbehaab või hõbepappel? Haavad kuuluvad ju papli (Populus) perekonda. Meie kodumaine harilik haab kannab teatavasti Populus tremula nime. Lepiti kokku, et liikide haabadeks ja papliteks jaotamine toimub sektsioonide tasemel. Haavad on kõik liigid, mis kuuluvad sektsiooni Populus (Populus sect. Populus). Sellest lähtudes tuli andmebaasis muuta 2 nime: hõbepaplist tehti hõbehaab (P. alba) ja hübriidsest liigist hallist paplist hall haab (P. x canescens = Populus alba x Populus tremula).”