Loodus on põnev ja avastamist väärt igal ajal, ka sellisel talvel, kui lund polegi ning on raske aru saada, millise aastaajaga tegemist.

Eelmise kolmapäeva hommikul, kui riigimetsa majandamise keskuse (RMK) Tudu metskonna poolt loodud Seljamäe looduse õpperajale suundume, puhub üsna kõva tuul, kuid väljas on plusskraadid. Maa on lumevaba, nagu tänavu jaanuari alguses kõikjal, ja üsna porine.

Teejuht on kohalik retkejuht Mailis Saapar, kes ütleb alustuseks, et tänavune talv on üsna sarnane eelmisega. Eelmine oli isegi veel soojem: kui mullu jaanuari keskel võis imetleda õitsvat näsiniint, siis tänavu pole Saapar seda näinud. Kui mullu läks külmaks alles jaanuari lõpus, siis tänavu on ilmataat siiski ka talvist palet näidanud.

Metsas verev karikseen

Kukeseeni pole praegu mõtet metsa otsima minna, kuid siiski jäi eelmisel nädalal retkejuhile silma üksik verev karikseen.

Seljamäe looduse õpperada asub Vinni vallas, teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa ning tutvustab siirdesood, palu- ja nõmmemännikut ning Seljamäge. Punasoo aga kuulub koos lõuna poole jäävate Järvesoo, Tudusoo ja Luusaare sooga ühtsesse Tudu soostikku.

Muistendi järgi saanud Punasoo oma nime järgmiselt. Kalevipoeg olla naabruses asuvat Sirtsi sood üles kündnud. Kui ta pärast töö lõpetamist hobuse puhkama jätnud, tunginud hobusele kallale hundid. Nad murdnud Kalevipoja hobuse Punasoo kohal maha, soo saanud nime murtud hobuse vere järgi.

Retkejuhi sõnul ei ole Tudus metsa ja rabade vaikuses matkajaid just väga palju, eriti praegusel aastaajal.

Küll aga käivad kevaditi õpperajal loodustunde pidamas ümbruskaudsete koolide õpilased. Just Tudu koolilaste valmistatud on viidad, mis juhatavad teed parkimisplatsile, õpperajale ja järve äärde. “Sellepärast on siin iga viit isemoodi,” ütleb Mailis Saapar.

Ootab lund

Retkejuht tunnistab, et ootab juba lund - saaks suusad alla panna. Nii on võimalik ühitada sportlikud eluviisid ja talvise rabavaikuse nautimise.

Pisut kasutatakse õpperada sportimiseks suvelgi: nimelt on korraldatud Tudus juba kakskümmend aastat triatloni, mille teeb ekstreemseks kahe ja poole kilomeetri pikkune rabajooks.

Rajale suundume parkimisplatsilt, mis asub Punasoo ja Järvesoo vahel, seal on ka puhkepaviljon, kus saab jalgu puhata ning vihmavarjus olla. Kui platsilt umbes kolmsada meetrit mööda tähistatud jalgrada edasi liikuda, jõuabki ringikujulisele looduse õpperajale.

Saabume Seljamäe, hobuserauakujulise kõrgendiku jalamile. Seda omapärast pinnavormi kirjeldab kirjamees Juhan Lepasaar oma raamatus järgmiselt: “Seljamägi näib olevat määratu suur tünnivits, mis on tõmmatud Punasoo veevaadi peale.”

Tegelikult on tünnivitsaks nimetatud pinnavorm tekkinud aastatuhandeid tagasi - jääaja lõpus. Siis sulas selles kohas pikkamisi ligi kilomeetrise läbimõõduga ja mitusada meetrit paks jäälahmakas. Seljamägi on põhjapoolses osas madalam ja lõunapoolses kõrgem, kohati on selle nõlvad järsud ja ligi kümme meetrit kõrged. Hobuajastul oli Seljamägi peamiseks vankriteeks - seda mööda pääses Rasiverre ja Roelasse. Seljamägi oli ümberkaudsetele inimestele üks varjekohti, ajaloolaste andmetel otsisid kohalikud sealt sõdade eest pelgupaika juba seitsesada aastat tagasi.

Edasi liigume rappa, õigemini küll siirdesohu, mida saab vaadelda mööda laudteed sammudes. Eelmisel aastal matkarada renoveeriti: paigaldati uus laudtee ning ehitati mäeseljakule trepid.

“Vanad lauad olid juba üsna mädad. Trepp on siin täiesti uus nähtus, varem tuli liiva mööda üles ronida, pinnas sai kõvasti kannatada,” räägib Mailis Saapar.

Soos kasvavad männid, mis on üsna kidurad. “Mände on siin ikka üle saja aasta vanuseid ka, aga eks nad kasvavad rabas väga aeglaselt. Kui heades tingimustes võib mänd aastas vahel pool meetrit kasvada, siis siin lisandub selle ajaga ehk kaks sentimeetrit,” selgitab retkejuht.

Silma hakkavad mõned jõhvikad, mis sügisel korjamata jäänud, tegelikult kõlbavad need vitamiinirohked marjad aga edukalt süüa kevadelgi.

Mailis Saapari sõnul on Tudu metsades aga korilus vägagi levinud, eriti kui on hea marja- ja seeneaasta. Siis teenivad usinamad endale teise palga lisaks.

Turbakihi paksus ulatub Punasoos kohati ligi seitsme meetrini. Arvestades, et turvast on tekkinud Eesti soodes igal aastal juurde keskmiselt alla ühe millimeetri, võib öelda, et Punasoo on üle 7000 aasta vana.

Üsna kiiret tempot tehes - ilm on jahe - jõuame märkamatult Soosaarele, kus asub vaatetorn. Torn paikneb küll madalal kingul, kuid on ligi kümne meetri kõrgune ehitis ning ulatub üle männilatvade.

Põdraallikas polegi allikas

Vaatetornist pisut enam kui kilomeetri kaugusel asuvad Põdraallikad, mis olla nime saanud sellest, et siin käinud põdrad janu kustutamas. Tegelikult pole tegemist ehtsate allikatega, sest need ei toitu põhjaveest.

Põdraallikate vesi on pärit hoopis soost ning looduslikult on tegemist rabaojaga.

Põdraallikate juurde on ehitatud paviljon, on istepingid ja lõkkeplats.

Edasi kulgeb tee mööda nõmmemännikut. Lumistes kohtades näeme oravajälgi ning sedagi, kuidas rähn on hoolsalt tööd teinud: kohtame nii mõndagi sepikoda, mille läheduses tohutul hulgal käbisid.

2001. aasta torm kahjustas tugevalt Tudusoo looduskaitseala. Suurel territooriumil looduskaitseala sihtkaitsevööndites on jäetud puud koristamata ning samuti pole seal tegeldud istutustöödega.

Looduskaitsealusel metsal lastakse tormikahjustusest välja tulla omal jõul, ühtlasi on see teadlastele uurimisobjekt ning põnev vaatepilt huvilistele.

Looduse õpperajal tasub tähelepanu pöörata tuuleheite jälgedele - torm rebinud puud maast välja koos juurtega.

Raja lõpuosa Seljamäe kõrgeimas punktis, mis asub merepinnast 91 meetri kõrgusel, pakub üllatusmomendi. Kui seni on maastik olnud pea täielikult lumevaba, siis siin oleme peaagu nagu tõelise mäe tipus - kõik on valge.

Tudu järves elab salapärane Nässu

Tudu järv, mis asub Järvesoo rabas, on populaarsem kui õpperada, sest seda külastavad suviti ka kohalikud. Eelmisel nädalal kattis järve imeõhuke jääkirme.

26,4 hektari suurune ja 5 meetri sügavune Tudu järv on tekkinud Balti jääpaisjärve taganemisel kujunenud suuremast veekogust.

Järve kaldad on kõvad, kuid veekogu põhja katab turbamuda. Et vesi on väga happeline, siis kalu seal ei ela.

Küll aga elab Tudu järves oma Nässu. See on rahva uskumuse järgi kuulsa Loch Nessi koletise sarnane elukas, kes end aeg-ajalt näitab.

“Nässu sõidab ühest järve servast teise, siis tuleb jälle pinnale,” ütleb Mailis Saapar saladuslikult. Ning selgitab, et tegelikult on tegemist järve põhjast lahti tulnud turbalahmakatega, mis soogaaside mõjul pinnale kerkivad.

“Nässut olen ise ka näinud. Ujudes oli ükskord selline juhtum, et turbatükk hõljus kuskil vahepeal, ei olnud ei vee pinnal ega järve põhjas, siis oli jube tunne küll,” kõneleb retkejuht.

Järve ääres asub kohalike jahimeeste ning Tudu metskonna ehitatud puhkekoht koos puhkemajaga, kus on võimalik ka ööd veeta.

Tudusoo looduskaitseala

Tudusoo looduskaitseala asub Vinni ja Laekvere valla territooriumil ning koosneb Tudu soostikust (Punasoo, Luusaare soo, Järvesoo) ning seda ümbritsevatest metsadest.

Kaitseala moodustab 16 kilomeetri pikkuse ja 4727 hektari suuruse loodusmaastiku.

Tähtsamad kaitsealused linnud on kaljukotkas, kalakotkas, must-toonekurg, sookurg, metsis, teder.

Kaitsealal on väga rikkalik loomastik, näiteks elavad siin nahkhiir, kobras, hunt, ilves, pruunkaru, lendorav, siil, metsnugis, harilik kärnkonn, rohukonn, rabakonn.