Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Tuvasta õunapuukahjureid! (2010-06-18 11:47:09)

 

Looduse arenedes on aedades õunapuudele hulgaliselt kahjureid ilmunud. Selleks, et neid lihtsam määrata oleks, avaldame olulisemate pahategijate kirjeldused.

 

Õite kahjurid


Õunapuu-õielõikaja
(Anthonomus pomorum)


Kahjustus tuleb ilmsiks õunapuude õitsemise ajal. Siis selgub, et õisikus osa õisi ei avane üldse, muutuvad pruuniks ja kuivavad. See kahjustuspilt on iseloomulik õunapuu-õielõikaja tegevusele. Kahjustus on suurem jahedal kevadel, kui õunapuude õitsemine venib pikale, võimaldades mardikatel pikemat aega õiepungadesse muneda. Kahjur on meil  küllalt sage ja ta annab ühe põlvkonna aastas.


Mardikas
on kuni 4 mm pikkune pruunika värvusega, kellel on pikk peenike kärss. See võimaldab närida õiepunga sügavaid tunneleid. Kattetiibadel on tähne ja hele viltune ristvööt. Talvituvad noormardikana mulla pealispinnases või varisenud lehtede all. Kevadsoojade saabumisel lahkuvad nad talvituspaikadest nn. küpsussöömale ja toituvad esialgu õiepungadest, süües neisse ümmargusi auke. Kui õiepungad hakkavad värvuma, alustavad nad munemist. Selleks närib emasmardikas punga tunneli, mille lõppu muneb ühe muna. Üks mardikas võib muneda kuni 100 muna: seega rikutakse kuni 100 õit. Tunneli ava kleebitakse kinni. Õielõikaja järgnev elutsükkel möödubki õiepungas. Munajärk kestab umbes ühe nädala. Vastne on kollakasvalge, kortsulise keha, pruunika peaga  jalgadeta tõuk, kes sööb ära õiepunga sisu. Pung kleepub kokku vastse ekskrementidega ja ei avane kunagi. Toitumise lõpetanud täiskasvanud tõuk on kuni 6 mm pikkune. Nukkub samas õiepungas. Nukk on kollase värvusega. Nukujärk kestab ligikaudu kümme päeva. Nukust väljuv noormardikas lahkub kuivanud õiepungast, sööb õunapuu lehtedesse väikesi auke ja läheb juba suve keskpaiku talvituma.

 

Lehtede ja võrsete kahjurid


Viljapuu-võrgendilest
(Metatetranychus ulmi)

Esineb sagedamini õunapuudel, kuid ka ploomipuudel, vaarikatel, pihlakal. Lestad asustavad taimelehtede alumisi külgi ja imevad taimemahla. Lehtedele tekivad alguses heledad laigud, mis järk-järgult laienevad, lehed kolletuvad või muutuvad pruuniks ja varisevad. Lesta nimetatakse küll võrgendilestaks, kuid erinevalt paljudest teistest võrgendilesta liikidest, on ta võrgend väga tagasihoidlik.


Viljapuu-võrgendilest on sidrunikollane või oran˛, vastne vaid 0,2 mm pikkune, täiskasvanud emasisend kuni 0.4 mm, punakaspruuni värvusega, isane mõnevõrra väiksem ja oran˛ikaspunane. Muna on punane. Viljapuu-võrgendilesta talvituvad munad asuvad kolooniatena viljapuu okste hargnemiskohal, oma väiksuse tõttu (0,13–0,15 mm) on üksikut muna raske märgata, kuid munakogumik moodustab koorel hästimärgatava punase laigu. Vastsed kooruvad pungade puhkemise ajal. Suve jooksul areneb kuni 5 põlvkonda. Suvel on munad lehtedel ja viljadel, talvituvad munad munetakse okstele alates augusti teisest poolest. Kahjurit esineb massiliselt neis aedades, kus on pidevalt pritsitud ühte klassi kuuluvate keemiliste preparaatidega. Sel juhul on looduslikud vaenlased hävitatud ja lestad on omandanud mürgiresistentsuse.

 

Õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus)


Tavaliselt juunikuus ilmuvad õunapuude lehestikku võrgendipesad, milles võib näha kiirelt sagivaid röövikuid, kes mässivad lehti võrgendisse ja neid hävitavad. Pesas on pruuniks muutunud leheosi, võrgendi pind on kaetud väljaheidetega. See on selge märk, et talvitumast on saabunud õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus). Aeg-ajalt esineb seda kahjurit massiliselt ning temale soodsal aastal (soe talv ja sellele järgnev varajane ja soe kevad) põhjustab ta aedades olulist kahju. See võrgendikoi liik kahjustab põhiliselt õunapuid, harvem pirnipuid.


Liblika
esitiivad on hõbevalged, piki tiiba on kolm rida musti tähne, tagatiivad on lühemad ja hallid. Väheldane liblikas (tiibade sirulaius kuni 2 sm) lendleb valdavalt õhtuhämaruses juulis ja augusti alguses. Munetakse noortele võrsetele 20...100-st kettakujulisest soomusjalt paigutatud munast koosnevaid munakogumikke, mis kaetakse hanguva näärmenõrega. Moodustuv kilp on oksaga niivõrd ühte värvi, et jääb ka lindudele märkamata, sest harva on leitud tühjaks nokitud munakilpe. Munajärk kestab paar nädalat, seejärel närivad röövikud end munast välja vastu oksa olevast küljest, proovivad kogumikualuse võrse koort ja jäävad juba augusti lõpus vastsena talvituma. Hangunud näärmenõre ja allesjäänud munakest moodustab kaitsva varjendi, mille all talvitub röövikute kobar. Nad on väga külmakindlad ja vaid karmil talvel, kui temperatuur langeb alla -37 °C, hukkub osa populatsioonist.

Kevadel, kui õunapuudele ilmuvad noored lehed, lahkub seltsing munakilbi alt ja rändab võrsetippu, kus tillukesed röövikud tungivad lehekesse ja kaevandavad selle tipmise osa säsikoes. Kahjustuse tagajärjel muutub lehetipp pruuniks ja kuivab. Kui vastsed on kasvanud mõne mm pikkuseks ja lehekoesse kaevandama enam ei mahu, väljub pesakond lehekoest ja rändab tervele lehele, mähib selle valkjasse või halli tihedasse võrgendisse ja hakkab lehte väljaspoolt hävitama, liikudes tipust lehelaba suunas. Lehest jääb järele vaid leherood ja mõnikord ka osake lehelabast. Kasvades ja toitudes tõmmatakse pessa üha uusi lehti, mähitakse võrgendisse ja hävitatakse. Kui lähikonnas lehed lõpevad, jäetakse senine pesa maha ja siirdutakse uuele oksale, kus kordub sama. Täiskasvanud röövikud on kuni 1,5 sm pikkused, kollakas kuni hallikasrohelised, 8 paari jalgadega. Pea rinnaosa ja rindmikujalad on mustad. Seljal on kaks pikirida karvadega kaetud musti täppe.

 

Lehetäid


Lehetäid on väikesed õrnad putukad, kes suve jooksul elavad toidutaimedel kolooniatena. Aedades eelistatakse enamasti noori õunapuid ja noori võrseid. Kahjustuse tagajärjel tekivad haiguslikud muutused: lehed kortsuvad, rulluvad, võivad moodustuda värvilised pahad, võrsed väänduvad. Paljud lehetäid eritavad magusat väljaheidet – mesinestet, millel hakkavad arenema saprofüütseened ja kahjustatud taimeosad kattuvad tahmasarnase kihiga. Kui märkame aias sellist kahjustuse pilti, on puudele asunud lehetäid. Õunapuu võrsetelt ja lehtedelt võime leida mitut erinevat lehetäiliiki, kuid kõige enam õunapuu-lehetäid ja õunapuu-keerutäid. Neist veidi lähemalt.

 

Õunapuu-lehetäi (Aphis pomi) on õunapuul kõikjal ja sage. Ta talvitub munana noortel võrsetel pungade läheduses. Talvituvad munad on musta värvi. Kevadel kooruvad rohelised, musta peaga vastsed, kes ronivad kohe paisuvatele pungadele ja hakkavad imema taimemahla. Vastsed kasvavad ja arenevad kiiresti. Täiskasvanud lehetäid on kõik emasisendid, kes hakkavad sünnitama elusaid järglasi (partenogenees), kes samuti on emased. Just see ongi põhjudeks, miks koloonia kasvab niivõrd  kiiresti (kõik isendid annavad järglasi) ning koloonias on korraga väga erineva suurusega isendeid.

 

Õunapuu-keerutäi (Dysaphis devecta) kahjustab peamiselt vanemates aedades ja eeskätt suvisorte. Meie tähelepanekute järgi on neid rohkesti just nendes aedades, kus õunapuid on väga tihedalt (näiteks suvilate piirkondades). Ta on seal visa asukas ja esineb igal aastal, eelistades eriti suuremalehelisi õunapuusorte. Keerutäi imeb taimemahla, mille tagajärjel lehed kipruvad ja lehe ülemisele poolele ilmuvad punased kublad. Tugeva kahjustuse korral lehed kuivavad ja varisevad. Värvimoonutusega lehtede alakülge tasub kindlasti lähemalt silmitseda. Rullunud leheservade varjust või kublast võib leida kuni 5 mm pikkuseid hallikasrohelisi täisid. Kahjustatud lehe alumine külg on kaetud tuhataoliste ebemetega. Koloonia ühel lehel ei ole kunagi arvukas, tavaliselt korraga mitte üle 10 täi, kuid leht rikutakse põhjalikult.  Suve jooksul annab see liik kuni 5 põlvkonda. Kevadel kooruvad vastsed siirduvad noorte lehtede alumisele küljele ja eluring jätkub analoogselt õunapuu-lehetäiga.

 

Õunapuu-lehekirp (Psylla mali)


Kui õunapuu oksi liigutades märkame väikesi rohelisi tirdisarnaseid hüppavaid putukaid, on aias õunapuu-lehekirp
. Tavaliste kirpudega ei ole tal midagi ühist ja kuulub hoopiski sarnastiivaliste seltsi. Nimetus on nähtavasti tulnud  sellest, et tagajalad on tal kujunenud hüppejalgadeks ja põhiline liikumiseviis on hüppamine, kuigi pole unustatud ka lendamist. Lehekirbud on oma eluviisilt küllalt lähedased lehetäidega. Ka nemad imevad taimemahla ja väljutavad ülejäägid mesinestena toidutaimedele, millel hakkavad arenema saprofüütseened ja kogu kahjustatud taim võib olla kaetud mustjashalli tahmakihiga. Ka lehekirpe külastavad sipelgad.

Õunapuu-lehekirp on meil küllalt sage ja tavaline kahjur. Talvitub munana, mis  paigutatakse pungade lähikonda, on helepruuni värvi ja pikliku kujuga. Tähelepanelikul vaatlusel võib mune ka palja silmaga märgata. Kevadel pungade puhkemise ajal kooruvad vastsed, kes kogunevad puhkevatele pungadele ja hakkavad imema taimemahla. Kahjuri suure arvukuse korral kahjustatud pungad ei arene ja varisevad. Mesineste tõttu on kahjustatud võrsed kleepuvad. Kui kahjurit on palju, võib puu alla minnes kuulda lehestikus iseloomulikku krabinat. Kõige rohkem kahjustatakse varjulistes aedades.


Õunapuu lehti võivad kahjustada veel hariliku külmavaksiku (Operophtera brumata), õunapuu lehekoi (Simaethis pariana) ja õunapuu-kireskoi (Lithocolletis blankardella)  röövikud,  mitmed lehekärsakate (Phyllobius sp.) ja lehemardikate (Luperus sp.) liigid, kuid ka viljapuu võrgendilest  (Paratetranychus pilosus) ja punane kedriklest (Tetranychus urticae). Võrsetelt võib mõnikord leida viljapuu-kilptäid (Lepidosaphes ulmi).

 

Viljade kahjurid


Õunamähkur
(Laspeyresia pomonella)


Röövikud on kõigile hästi tuttavad õunaussid
, kes sageli jõuavad õunteni enne inimest. Põhiliselt kahjustatakse suveõunu, kõvema koore ja sisuga taliõunad meeldivad neile vähem, harvem kahjustatakse pirne. Õunamähkur on meil laialt levinud kahjur, kes tema arenguks soodsatel aastatel võib õunasaaki oluliselt vähendada ja rikkuda.


Liblikad
on väheldased, tiibade siruulatus 15..20 mm. Eestiivad on tumehallid, lillaka varjundiga, millel tumedaid risttriipe ja täppe. Liblikate lendlus algab õunapuude õitsemise ajal ja võib kesta kuni juulikuuni. Õunamähkur on ööliblikas ja alustab lendlust vaid õhtuhämaruse saabudes. Päevaks poeb ta peitu. Koorunud röövikud võivad algul toituda ka lehtedest, kuid peatselt minnakse noortele viljadele ja sisenetakse neisse. Väike röövik suudab alguses tungida vaid viljakoore alla, jõudsalt kasvades jõuab aga peagi seemnekambrisse ja sööb ära seemned, väljub viljast ja tungib järgmisesse. Rikutud vili variseb.  Üks röövik võib kahjustada 3...4 vilja. Sisenemise ava suletakse hoolikalt näripuru ja võrgendiga segatud tükikesega, väljumisava on puhas. Röövikujärk kestab ligikaudu kuu aega. Täiskasvanud röövik on ligi 1,5 cm pikkune kahvatupruuni pea ja roosaka kehaga, millel tumedaid täppe. Ta lahkub varisenud viljast, liigub maapinda mööda õunapuu tüveni ja liigub tüve mõõda üles. Talvitumiseks otsib röövik varjatud koha viljapuu tüvel, närib vajaduse korral pesaruumi avaramaks, koob endale ümber tiheda valge kookoni ja jääb  vastsestaadiumis talvituma. Õunamähkurit põhjalikult uurinud L.Leivategija andmeil hävitab õunamähkur meil keskmiselt 30% õunasaagist. Halvasti hooldatud aias aga võivad eriti suveõunad olla kõik kahjustatud.

 

Õunakoi (pihlakakoi) (Argyresthis conjugella)


Pealtnäha terved õunad võivad söömisel valmistada ebameeldiva üllatuse. Õun on risti-rästi läbi puuritud peenikeste pruunide käikudega. Vili on ebakorrapärase kujuga ja kogu pind on kaetud kühmude ja lohkudega. Teinekord võib peale sattuda ka kuni sentimeetri pikkustele roosaka varjundi ja musta peaga heledatele röövikutele. Pole mingit kahtlust, et õuna on tunginud õuna(pihlaka)koi röövikud. Eriti  kahjustatakse hooldamata ja tuulest varjatud aedades, kus teinekord ei leia ühtegi söögikõlblikku õuna. Kahjur ilmub õunaaeda massiliselt vaid nendel aastatel, kui pihlakal on õisi ja marju vähe, sest põhiline toidupuu on tal pihlakas. Niisiis tuleb hoiduda pihlakaid istutamast õunaaedade lähikonda.Teda on leitud ka viirpuu marjadest. On tõendeid, et õun polegi talle arenguks kõige sobivam ja teinekord ei suudeta seal kõiki vastsejärke läbida, kuid meile söögikõlbmatuks jõutakse see muuta igal juhul.


Liblikas on väheldane (tiibade sirulaius kuni 15 mm) tagasihoidliku välimusega. Eestiivad on pruunikad, mille tagumises servad tumedate täppidega hõbevalge vööt. Tagatiivad on heledamad. Nii ees- kui tagatiivad ääristatud ripsmetega. Liblikate lendlus algab meil mai lõpus ja kestab kuni kaks kuud. Heleoran˛id, kuni 0,5 mm munad paigutatakse pihlakatel ja viirpuudel õiesigimikule, noortele õuntele aga karikaõõnsuse lähedale. Munajärk kestab kuni kaks nädalat. Koorunud röövikud närivad kooresse augu ja tungivad vilja, kus kaevandavad viljalihas. Sisenemiskohal koor pruunistub. Väljunud mahlatilgakene aga moodustab kuivades koorele valkja kirme. Kuivõrd seemneteni jõuatakse alles viimases röövikujärgus ja nende vigastused on tühised, ei varise kahjustatud viljad enneaegselt. Ühes viljas võib korraga leida erinevas kasvujärgus olevaid röövikuid, sest munemiseperiood on pikk ja samale viljale võidakse korduvalt muneda. Kogu vastseperiood mõõdub ühes viljas. Täiskasvanud röövik laskub niidi abil mullapinnale, poeb mulda, kus valmistab nukuhälli, nukkub ja jääb nukuna talvituma. Liblikad kooruvad kevadel.


Õunu võivad meie aedades mõnikord kahjustada  ka õunavaablase (Haplocampa testudinea) ebaröövikud.

Luule Metsapalu,
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna vanemteadur Luule Metspalu

 

Allikas: raamat "Õun aias ja köögis". Tln, 1999, lk 89-95.

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.