23. veebruaril andis peaminister Andrus Ansip maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadurile Kalju Kasele üle pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest 600 000 krooni suuruse riikliku teaduspreemia.

Põllumajandusdoktor Kalju Kase aretatud sorte on kasvamas vist küll igas Eestimaa aias. Tema loodud on 15 õuna-, 8 kirsi- ja 3 pirnisorti. 9 sorti on Eesti ja 6 Läti soovitussortimendis.

Viimastel aastakümnetel on Kase lähem uurimisvaldkond hõlmanud puuvilja- ja marjakultuuride geenivaramuid. Põhjamaade geenipangaga on ta koostööd teinud juba alates 1991. aastast.

2002. a määrati Kask ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) Roomas asuva Põllumajandustaimede Geenivaramute Instituudi poolt Euroopa viljapuude töörühma liikmeks. Aastaid on ta võtnud osa Euroopa puuviljanduslike uurimisasutuste nõukogu

tööst.

1995. a kirjutas K. Kask Eesti riigi ettekande FAO-le ja võttis osa FAO konverentsist põllumajandustaimede geenivaramute säilitamise ja kaitse ülemaailmse tegevusplaani väljatöötamiseks. Ta on ettekannetega võtnud osa rahvusvahelistest aianduskongressidest Firenzes, Kyotos ja Corvallises.

Kalju Kask on juhendanud doktorante Lätis ja Eestis, avaldanud 78 teadusartiklit, tuhat populaarteaduslikku kirjutist ja 9 raamatut. Peagi peaks ilmavalgust nägema veel üks mahukas raamat Eesti puuviljandusest, sortidest ja aretajaist.

Kase üheks lemmikõunasordiks on vanema tütre järgi nime saanud ‘Krista’ – kõva viljalihaga sort, mis talub ka loopimist. Kuigi tegu sügisõunaga, säilib see märtsikuuni. ‘Krista’ väga head maitset on ka tarbijad esile tõstnud.

Kõige uuem sort on detsembris registreeritud ‘Kallika’ – magusad, ühtlase kujuga suured ubinad. Lähiajal peaks registreeritud saama ka salatiõunasort ‘Kuku’, millele oodatakse Lätist kinnitust. Mitu sorti on katses Hollandis, Soomes ja Itaalias.

Poleli on vanameistril praegu ühe maguskirsisordi loomine. «Sordiaretaja töö on kord juba selline, et alati on midagi pooleli,» muheleb detsembris 80-aastaseks saav Kask. «Olen sordiaretusega tegelnud 53 aastat, kusjuures 70. eluaastani polnud mul eriti palju tunnistusega sorte. Põhiline osa on registreeritud 70. ja 80. eluaasta vahel. Seega aretaja peab kaua elama!»

Allikas: ajaleht Maaülikool 26.02.08, Sirje Pärismaa.