Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Taimenimesaak 2004 (2005-05-24 00:00:54)


Järgnev algupärane kirjutis, mis pärit taimenimede sepitseja Sulev Savisaare sulest, annab ülevaate selle kohta, kuidas taimedele nime pannakse ning milline nimesaak möödunud aastal salve sai.
© Artikli kasutamine muudes väljaannetes ei ole lubatud ilma autori kirjaliku nõusolekuta.

"Püüan teha lühikokkuvõtte eestikeelsete taimenimede komisjoni 2004. aasta tööst. Alustuseks tsiteerin nimekomisjoni liiget Ülle Reierit: "Mõnel inimesel on võib-olla jäänud meie koosolekutest ekslik mulje, et mingi suvaline kamp haritud pullivendi on kokku tulnud nimesid panema, et Kiire ristsete stiilis end lõbustada ja kelle pilli järgi peab kogu eesti rahvas taimenimede osas tantsima".

Tegemist on siiski tõsise ja püha üritusega. Esiteks pole tegu isehakanud suvalise seltskonnaga, vaid Looduseuurijate Seltsi allüksusena tegutseva komisjoniga, kes annab seltsile oma tegevusest aru. Tegemist on ainulaadse järjepidevusega, sest eestikeelsete taimenimede komisjon tegutseb riigikordade vaheldumisele vaatamata pidevalt ja järjekindlalt juba ligi 100 aastat. Inimesed küll vahetuvad, kuid komisjon on jäänud ja jääb edasi tegutsema.

Mõnele lugejale võib jääda arusaamatuks, mis tingib nimega ristitavate taimede valiku – miks valime just need, aga mitte mingid muud taimed? Väga lihtne: lähtutakse komisjonile saadetud kirjalikest nimetaotlustest-ettepanekutest. Eestikeelseid taimenimesid vajavad teadlased, taimekasvatajad, raamatute ja artiklite kirjutajad, tõlgid, taimede ja taimesaaduste müüjad jm. inimesed ja asutused. Nimede vajaja peaks tegema komisjonile ka oma ettepanekud. Komisjon kaalub taotlusi-ettepanekuid ja arutluse käigus valib parima variandi. Kokkulepe sünnib arutlustes ja vaidlustes. Nimede keelelist korrektsust jälgib komisjoni keelemees, kelleks kuni viimase koosolekuni oli hiljuti kahjuks surnud filoloogiadoktor Eduard Vääri.


Kõrvuti uute nimede väljamõtlemisega on viimasel ajal üha rohkem püütud tegelda ka andmebaasis juba olemasolevate nimede korrastamisega. See seisneb kasvõi kirjavigade kõrvaldamises. On juhtunud sedagi, et erinevad taimeliigid on endile tähelepanematusest ühesugused eestikeelsed nimed saanud – eks siis tule ühele neist uus eesti nimi mõelda. Kuna tihti on taim liikvel mitmete erinevate ladinakeelsete nimede all ning neist mõne puudumisel jääb inimesel andmebaasist otsinguga vajalik eestikeelne vaste leidmata, siis oleme püüdnud kehtivatele nimedele lisada ka sagedamini kasutatavaid sünonüüme (samatähendusnimesid). Lisaks taimenimedele arutatakse komisjonis aeg-ajalt ka taimeterminitega seotud küsimusi.


Komisjon töötab ühiskondlikkus korras. Ükski asutus ega fond pole teda iialgi kopika ega sendiga toetanud. Sellele vaatamata on entusiastlik komisjon pealtnäha justkui mängleva kergusega teinud ära hiigeltöö, mistõttu eestikeelsete taimenimede areng pole tänapäeva elu arengutele ja vajadustele jalgu jäänud vaid areneb sellega käsikäes. Samamoodi nagu Tallinna linn iialgi valmis ei saa, ei kao ka vajadus taimenimede komisjoni järele. Eestikeelsete taimenimede andmebaas on kõigile kasutajatele vabalt kättesaadavana üleval internetis Tartu Ülikooli serveris.


Nüüd aga tagasi pealkirjateema juurde. 2004. aastal toimus komisjonil 3 koosolekut, mille käigus tegeldi umbes 500 taimenimega. Enamik neist on tavainimesele ja isegi taimehuvilisele inimesele tundmatud ning pakuvad huvi vaid väga kitsale inimeste ringkonnale. Pole ka midagi imestada, sest eks ole ju tuntud taimed endale juba ammu nimed saanud. 500 nime seast püüdsin teha väikese valiku nendest, mis võiksid ehk ka üldsusele huvi pakkuda. Igasugustes valikutes on ka suvalisust. Mõni teine inimene oleks teinud nimedest teistsuguse valiku. Taimed püüdsin järjekorda panna ladinakeelsete nimede järgi, kuid mitte kõikjal. Alustame siis lühikest kiirülevaadet.

 

Võõrapäraselt kõlavale šalottsibulale (Allium cepa var. aggregatum, A. ascalonicum auct. non. L.) eelistas komisjon pesasibula nime (jättes sulgudesse alles ka eelmise nime). Väga lähedasest harilikust sibulast erineb see hariliku sibula vorm või teisend põhiliselt vaid sibularohkuse poolest. Sibulad on väiksemad, kuid moodustavad suure pesa. Eksimise tõttu ladinakeelse liiginime autoritega ajavad aiandusteadlased seda liiki segi Linné poolt algselt kirjeldatud jeeriku lauguga (A. ascalonicum L., sün. A. hierochuntinum Boiss.), mida küll ükski eestimaalane kunagi oma silmaga näinud pole ja tõenäoliselt ei saagi nägema. Nii ladina kui ka enamikus muudes keeltes tulenevad pesasibula nimed Iisraeli sadamalinna Askaloni (Ashkeloni) nimest (näiteks on selle sibula hispaaniakeelne nimi ascalonia ning esperantokeelne nimi askalono). Osades keeltes on hääldus väänanud sõna askalon algustähe e-ks või on algustäht hoopis kaduma läinud ning ka mujal nimes on toimunud muutusi. Ka Eesti keelde võeti sõna üle õige äraväänatud kujul, sest ei teatud tema algset tähendust (askalonsibul oleks ju kodusemalt kõlanud kui inglise- ja prantsuspärane šalottsibul).


Ananas comosus
eestikeelseks vasteks oli andmebaasis ananass. Kuna perekond pole monotüüpne (üheliigiline), vaid selles on 8 liiki (neist mitte kõik pole söödavad), siis vajasime liigile epiteeti. Keelemees Vääri sõnul on eesti keeles sõna ananass asemel juba ammu kasutusel ananas. Nii saigi liigi eestikeelseks vasteks harilik ananas.


Lääne-Euroopas kasvav Apium nodiflorum on kirjas ka Eesti taimede nimestikus kui siin võimalikult esinev taim. Varre alaosad lamavad, kõrgemal aga käänavad end püstiseks. Seetõttu ristis komisjon liigi tõusvaks selleriks.


Eestis kasvatatud niiskusõrn kiviktaimlataim Armeria pseudoarmeria kandis andmebaasis nime eba-merikann. Selline nimi tekitab protesti: miks eba-? Ta ju ometi on merikann! On jah. Teistest perekonna liikidest märksa laiemate lehtede järgi nimetas komisjon selle liigi ümber laialehiseks merikanniks.


Andmebaasis esines järgmine nimerida: Asparagus densiflorus (sün. Asparagus sprengeri), tihe aspar e. Sprengeri aspar. Kas need taksonid (kehtiv nimi ja sulgudes esinev sünonüüm) on ikka samased? Tegelikult polegi. On olemas tiheda aspari sordirühm Asparagus densiflorus Sprengeri-rühm, mis sai komisjonilt nimeks Sprengeri aspar. Liiginimi (Asparagus densiflorus) on tihe aspar. Mõlemad on hinnatud nii potilillena kui ka lõikerohelisena.


Mailaseliste sugukonda kuuluvat liiki Bacopa monnieri on Eestis hakatud müüma akvaariumitaimedena. Perekond on pärdiklille lähisugulane. Nimekoosolekul vaatlejana ja külalisena viibinud Victoria Parmas soovitas selle "vesimakaagi" nimetada vesikaagiks. Nii komisjon tegigi. Eelmainitud konkreetne liik sai nimeks sasi-vesikaak.


Räpina Aianduskooli õppejõud Jaan Kivistik kasvatab Räpina kollektsioonis E. Zimmerilt vahaja kukerpuu nime all saadud liiki Berberis cerasina. Ametlikuks nimeks see ka kinnitati.


Jätkuvalt on komisjonil olnud maadlemist kapsaste ja naeristega. Lillkapsa ja spargelkapsa hübriid Brassica oleracea Romanesco-rühm sai endale nimeks romaani lillkapsas. Tihedad koonusekujulised valkjad, kollased või helerohelised õisikud meenutavad jõulukuuske, sellest ka taime ingliskeelne nimi Christmas tree cauliflower ("jõulupuukapsas"). Teine ingliskeelne nimi Bari cauliflower viitab romaani lillkapsa laialdasele kasvatamisele Kagu-Itaalia Apuulia maakonna keskuse Bari kandis. Tornikujulise õisiku ja sordi 'Minaret' järgi on Romanesco-tüüpi lillkapsaid nimetatud ka minarettkapsaks.


Kapsateisend Brassica oleracea var. ramosa, senine tuhandepäine kapsas nimetati ümber haruliseks kapsaks. Nii söödataimena kui ka salatina kasutatava (süüakse lehti ja noori võsusid) põõsaskapsaste rühma kuuluva taime pikk vars annab palju männasena paiknevaid harusid. Tagantjärgi selgus, et botaanikud kasutavad nime "tuhandepäine" (millecapitata) rooskapsa tähistamiseks. Internet kubiseb nime millecapitata valekasutusest harulise kapsa (B. o. var. ramosa) kohta. Eksitust soodustab asjaolu, et osa botaanikuid peab ka rooskapsast haruneva varrega põõsaskapsaste rühma kuuluvaks (rooskapsa pisikesi peakesi peetakse varre külgharudeks ehk kaenlavõsudeks), hiljem aga omistatakse üks vaid rooskapsale kuuluv nimi (B. o. var. millecapitata) ekslikult kogu põõsaskapsaste teisendirühmale (s.t. ka harulisele kapsale).


Austrias ja Šveitsis kasvatatav käharale lehtkapsale lähedane, kuid lõhestunud lehtedega teisend Brassica oleracea var. selenisia sai nimeks sulgkapsas.


Hiina lehtnaeris ehk hiina kapsas ehk paksoi (Brassica rapa ssp. chinensis) pead ei moodusta (pead moodustab hoopis pekingi lehtnaeris ehk pekingi kapsas!) ning tal süüakse pakse valgeid leherootse (kas koos lehtedega või ilma). Aasias on ta väga tähtis köögivili.
Eestisse pole ehtne hiina kapsas (tüüpteisend B. r. ssp. c. var. chinensis) veel jõudnud, kuid tõenäoliselt on hiljuti saabunud kaks muud teisendit, millele sooviti nimekomisjonilt eestikeelseid vasteid:


Nime vajas hiina lehtnaeri ("hiina kapsa") teisend Brassica rapa ssp. chinensis var parachinensis (sün. B. parachinensis). Sel üheaastasel 50-70 cm kõrgusel ovaalsete lehede ja kollaste õisikutega taimel süüakse nii lehti, õievarsi kui õienuppe. Analoogselt lillkapsaga nimetati ta hiina lillnaeriks (tsoisumiks).


Teine hiina lehtnaeri ("hiina kapsa") teisend Brassica rapa ssp. chinensis var. rosularis (sün. Brassica rapa var. narinosa) sai nimeks hiina kodariknaeris (tatsoi). Tema väga madalakasvuline, vaid mõne cm kõrgune 30-35 cm läbimõõduga lame ja tihe lehekodarik koosneb laiade valgete või kahvaturoheliste leherootsudega ja keskroodudega lihakatest, kortsulistest, tumerohelistest ümardunud (lusikakujulistest) läikivatest kumeratest lehtedest.


Peamiselt Jaapanis ja Hiinas kasvatatava sulgjate lehtedega mahedamaitselise lehtköögivilja Brassica rapa ssp. nipposinica (syn. B. japonica) lehti kasutatakse salatites. Tema nimeks on nüüd jaapani lehtnaeris (misuuna).


Kioto lähedalt Mibu piirkonnast pärinev pikkade ja suhteliselt kitsaste lõhestumata lehtedega sordirühm, eelmisest tugevamaitselisem salatiks kasutatav B. r. ssp. nipposinica Mibuna-rühm ('Mibuna') kannab eelmisest aastast eesti keeles ametlikku nime kioto lehtnaeris (mibuuna).


Järgnevad lehtnaerid on meil küll veel väga haruldased ja esialgu peaaegu tundmatud. Brassica rapa var. purpuraria (sün. B. purpuraria, B. chinensis f. honsaitai). Õlinaeri ehk rüpsi (Brassica rapa ssp. oleifera) hulka kuuluvat purpursete võsudega ja purpursete vähelõhestunud või lõhestumata juurmiste lehtedega teisendit, vormi või sordirühma kasvatatakse Hiinas köögiviljana ja ka ravimtaimena. Tema on purpurrüps.


Itaalia lillnaeris
(ruvo) Brassica ruvo (sün. B. rapa Broccoletto-rühm, B. r. 'Cima di Rapa') lähtus maailma Itaaliast, kus teda ka praegu laialdaselt kasvatatatakse. Sellel lehtnaeril süüakse nii lehti kui ka noori õisikuid.


Möödunud aastal ilmus Eestisse müüki uus umbes 35 cm kõrgune varjulembene toataim Chlorophytum orchidastrum. Sordi 'Green Orange' pikad püstised leherootsud ning osaliselt isegi leherood on säravoranžid. Roheliste piklike lehtedega koos loob see taimemaailmas seninägematu oivalise kontrasti. Võite ise internetist pilte otsida ja veenduda! Sierra Leonest pärinev taim sai nimeks lõvimägede rohtliilia.


Tõstatus küsimus, mis on perekonna Citrus eestikeelne perekonnanimi? Ei sidrun, apelsin ega muu olemasolev frukt, vaid hoopis olematu materiaalse vasteta tsitrus.


Mitmetes Eesti aedades kasvav kollaseõieline püsilill Coreopsis palmata sai nimeks kanavarvas-neiusilm.


Eestis haruldane Cotoneaster rannensis nimetati rannamõisa tuhkpuuks.


Kas Crambe perekonnanimeks on krambe või merikapsas? Eestis kasvava Crambe maritima puhul on tegu Euroopa rannikutaimega. Enamusel perekonna liikidest siiski merega ja veega pistmist pole ning nad kasvavad märksa kuivemates oludes, mistõttu perekonnanimeks on krambe.


Arutelu võib tekkida isegi nii üldtuntud ja tavalise taime puhul, nagu seda on kabatšokk (Cucurbita pepo var. cylindrica). See ilmselgelt venepärane nimi on rahva seas küll juurdunud, kuid minevikuvihkajad katsuksid seda meeleldi asendada itaaliakeelse tsukiiniga, mis pole juurdunud ja kõlab veelgi võõramalt. Tsukiini vastu oli nimekomisjon resoluutselt, seda ei tahetud andmebaasi isegi sünonüümiks (sulgudesse) võtta. Käibele on läinud ja kiiresti levima hakanud kabatšokki asendada püüdev suvikõrvitsa nimi. Tolle nime kasutajaid pean kurvastama, sest SUVIKÕRVITS EI OLE KABATŠOKK! Suvikõrvits on üldnimetus, mis hõlmab tervet eriilmeliste kõrvitsate rühma: lisaks kabatšokile ka taldrikkõrvitsat (patissoni) ja spagetikõrvitsat. Kõik need 3 erinevat kõrvitsat on suvikõrvitsad seepärast, et pole mõeldud talviseks säilitamiseks, vaid suvel või varasügisel kasutamiseks. Vilju ei lasta vanaks minna. Suvikõrvitsad on puhmik- ehk põõsaskõrvitsad, sest neil ei teki pikki varsi nagu talikõrvitsatel. Nimekomisjon pakkus kabatšoki jaoks välja omamaise nime: rullkõrvits. Selline nimi on tal ju ka ladina keeles: C. p. var. cylindrica -- eks cylindrica ju rulli tähendagi. Eks tulevik näitab, kuidas uus nimi omaks võetakse. Kellele uus ei meeldi, võib kasutada ka vana kabatšokki, kuid mitte suvikõrvitsat.


2002. aastal tulid Eestis müügile uued poti-ilutaimed nimega Cyperus haspan. Põhja-Ameerikas kasvav, kuid mõlema poolkera troopikas ja subtroopikas, s.h Sri Lankal (haspan ongi selle lõikheina rahvakeelne nimi Sri Lankas) metsistunud tseiloni lõikhein Cyperus haspan L. polegi ilutaim. Tegemist on aednike segadusega, nime valekasutusega. Ilutaimena on käibel hoopis üks teine liik, Lõuna-Aafrikas kasvav C. haspan hort., mille kehtiv nimi on C. prolifer -- pisi-lõikhein. Seda ilutaime tuntakse ka nime C. papyrus 'Nanus' all.


Kloostrimetsa puukoolist teatati, et selline kole nimetus nagu hülgunud nelk (Dianthus pavonius) ei müü ja keegi ei tea ka nime tähendust. Kuna ladinakeelne liigiepiteet pavonius tähendab paabulindu, siis saigi taim uueks nimeks paabunelk. Millest selle nelgi nimi tuleneb, seda täpselt ei tea -- võib-olla kroonlehtedel esinevast sulgjast habemest.


Tähtis põllumajanduslik heintaim Festulolium on aretatud aruheina (Festuca) ja raiheina (Lolium) ristamisest ning ladinakeelse nime eeskujul moodustati ka eestikeelne perekonnanimi ristlusvanemate nimede kombineerimisest: aruraihein. Eestis kasvatatakse kaht selle perekonna liiki: harilikku aruraiheina Festulolium loliaceum, mis on hariliku aruheina hübriid karjamaa-raiheinaga (Festuca pratensis x Lolium perenne) ning harvem hariliku aruheina ja itaalia raiheina hübriidiks olevat Brauni aruraiheina Festulolium braunii (Festuca pratensis x Lolium multiflorum).


Juba 4 aastat polnud komisjon suutnud kokku leppida lillepoes lõikerohelisena müüdava Galax urceolata (sün. Galax aphylla) nime osas. Selle monotüüpse perekonna ladinakeelne nimi tuleneb sõnast gala – piim ning viitab pisikeste õite valgele värvusele. Lõikerohelise puhul ei oma tagasihoidlikud urnikujulised õied meie oludes tähtsust, mistõttu õitega (näit. urnõis, piimurn) ja lehitu varrega seotud nimevariantidele (haldjakepp, nõiakepp) tuleks eelistada lehtedega seotud nimesid. Seega oleks temast pidanud saama mingi “... leht”. Ettepanekutena konkureerisidki ühelt poolt pronksleht või nahkleht ning teiselt poolt karuleht. Kaubanduses on Galax käibel pronkslehe nime all, sest lehe sügisvärvus on puna-pronksivärvi. Vastuväitena pronkslehele kõlas, et pronkslehe nime on mõnikord mitteametlikult kasutatud lutiklille (Perilla) kohta ja see võivat tekitada segadust. Tegelikult on Perilla frutescens'i ametlik nimi pronks-lutiklill, mitte pronksleht. Andmebaasis pole nime pronksleht seni kasutatud. Aiandusajakirja toimetusest pöörduti hiljuti ühe nimekomisjoni liikme poole küsimusega kinnituse saamiseks, kas selle taime eestikeelne nimi on ikka läikiv nahkleht? Ka see nimi ei leidnud komisjoni toetust, kuna läikivaid nahkseid lehti olevat taimeriigis liiga palju. Tänu ühe komisjoniliikme visadusele ning osade komisjoniliikmete mõningasele tüdimusele nii pikaleveninud teemast suruti lõpuks läbi karulehe nimi. Karulehe nimi viib mõtted kas millegile suurele või siis karvasele (karusele), ent kuni 8 cm läbimõõduga siledad lehed pole ei üht ega teist. Aga võib mõelda ka midagi kolmandat. Üldistusena võib ütelda, et taimenimed on vaid kokkuleppelised tähistused, mis nime sisule vaatamata määravad taime siiski üheselt.


Perekonna Gladiolus puhul otsustati andmebaasi kirjutada, et nimega kuremõõk tähistatakse vaid kodumaist liiki, kõiki võõrliike aga nimetatakse gladioolideks. Samasugune kodu- ja võõramaiste liikide eristamine toimub ka mitme muu perekonna puhul, kuid neid juhte andmebaasi ei kantud. Komisjon hindab rahva teadmisi vist üle, sest see, mis komisjoni liikmetele on iseenesestmõistetav algeline tõde, kujuneb rahva puhul korduma kippuvaks küsimuseks. Ka mind pommitatakse aeg-ajalt küsimustega (isegi ajakirjade toimetustest), miks osa liike on iirised ja osa võhumõõgad, osa roosid ja osa kibuvitsad. Eks erinevused tulenegi sellest, kas tegu on kodumaise või võõrliigiga.

Perekond Rosa puhul on asi veidi teisiti: kibuvitsteks nimetatakse loodusliku levilaga liike (nii kodu- kui võõramaiseid), roosideks aga aiaaretisi.


Eestikeelseid nimesid nõuti ka Guinessi rekorditeraamatu taimedele.
Maailma kõige kiirekasvulisem õistaim on Californias kasvav agaaviliste sugukonda kuuluv Hesperoyucca whipplei (sün. Yucca whipplei), mille kuni 4,5 meetrine õisik on kasvanud 14 päevaga 3,65 m, seega 25,4 cm päevas (minu rehkendus annab küll tulemuseks 26 cm päevas). Kiirekasvulisim lill sai ingliskeelse nime Our Lord's Candle eeskujul nimeks jumalaküünal.


Maailma kõige haisvam lill Amorphophallus titanum oma kuni 5-meetrise kõrgusega on suurim ja ka suurima õisikuga võhaline, mille tõlvõisik on suur nagu tünn. Õide puhkedes levitab selle Sumatra taime õisik laibalehka või vastikut roiskuva liha lehka peaaegu kilomeetri kaugusele. Ajage hiid-titaanjuur oma suvilarajoonis õitsema ning saate kabuhirmus põgenenud naabritest tühjenenud ümbruses gaasimaskis liikudes lõpuks ometi vaikust ja rahu nautida.

Ploomilehisele õunapuule (Malus prunifolia) lisati Jaan Kivistiku ettepanekul liiginimeks kitaika. Jaani sõnul pole liigi viljad paradiisiõunad.


Ilusa sinaka lehestikuga taim Mertensia maritima (k.a. M. asiatica), mida olen ka ise kasvatanud, sai nimeks randmertensia.


Nimed lattuba (Phaseolus vulgaris ssp. vulgaris var. communis, sün. P. v. ssp. v. var. vulgaris) ja põõsasuba (Phaseolus vulgaris ssp. vulgaris var. nanus) on juba ammu kasutusel olnud, kuid andmebaasi jõudsid nad alles eelmisel aastal. Nimesid vajas Taimetoodangu Inspektsioon Eesti sordilehe jaoks. Aga ka seetõttu, et Euroopa Liidu Sortide Kataloogis olevate liikide ametlikke nimesid soovitakse saada iga liikmesmaa keeles. Lattuba on väänleva, piiramatu kasvuga aedoa teisend. Põõsasoa vars pole väänlev, haruneb tugevasti ning kasv lõpeb enamasti ühe õisiku tekkega igal harul.


Koera-kirinõgese (Coleus caninus) nimi muudeti koera-ilunõgeseks (Plectranthus caninus). Lõuna-Aafrikast pärinev kuni 40 cm kõrgune helelillade õitega üheaastane taim (poolest saadik umbrohi) kannab saksa keeles nime Verpiss-Dich-Pflanze, tähendusega ära-teda-pissi-taim. Tema lehtedest erituv eeterlike õlide lõhn peletab taime lähedusest minema kassid ja koerad (kes oma nördimuseks ei saagi taime peale pissida), kuid inimese vähetundlikku nina lõhn ei häiri. Taime lähedusse sattunud loom põgeneb. Loodame, et ka meile tulevad need seemned müügile. Siis saate teatud aiaosad kassi- ja koeravabaks.


Arutelu, kust läheb liigiti paplite ja haabade (mõlemate liigid kannavad ühist ladinakeelset perekonnanime Populus) vaheline piir, jäi veel pooleli ja jätkub sel aastal (2005. aastal saigi lõpliku lahenduse).

Jaan Kivistiku soovitusel lisas komisjon harilikule ploomipuule (Prunus domestica) sünonüümiks aed-ploomipuu, sest praktikas seda nime kasutatakse.


Sama mees juhtis tähelepanu andmebaasis hariliku ploomipuu (Prunus domestica) all sünonüümina esinevale Prunus hortulana'le, mille nimi olevat talle kuidagi võõras. Pärast komisjonipoolset uurimist tõstetigi ta iseseisvaks liigiks nimega missuuri ploomipuu, sest ladinakeelsele nimele vaatamata (hortulana = aed-) pole tal meie aed-ploomipuuga midagi pistmist. Tollest metsikult Teksases, Oklahomas ja Missouris kasvavast liigist on küll aretatud sorte ning teda on kasutatud ka ristamiseks teiste liikidega.


Ühe "mõnusalt eestipärase" nime ipekakuanja tsefaeel asendas komisjon teise mõnusa nimega okse-rögajuur. Põhjus oli lihtne: kehtetu perekonna Cephaelis kõik liigid on väga autoriteetsete allikate (Brummiti ja Mabberley käsiraamatud) järgi üle tõstetud Psychotria perekonda. Kreeka sõna Psychotria tähendab elustav, ergutav, viidates taimede ravitoimele. Perekonna Psychotria paljusid liike kasutatakse Mabberley väitel eskpektorandina (rögastusvahendina), mis võimaldaski talle perekonnanimeks panna rögajuur. Tuntuim liik Psychotria ipecacuanha (sün. Cephaelis ipecacuanha), mis sisaldab okserefleksi esile kutsuvaid alkaloide, sai okse-rögajuureks ehk oksejuureks.


Raphanus
sativus var. longipinnatus'e ehk jaapani redise (daikoni) nimele lisati ka taliredise nimi. Tema valge juur võib Tallinna Botaanikaaia andmeil kasvada kuni 50 kg raskuseks. Ida-Aasias kasvatatakse teda nii inim- kui ka loomatoiduks. Erinevalt kevadel külvatavatest Euroopa redisesortidest on pärast südasuve külvatav jaapani redis mahedama maitsega ning palju pikema säilivusajaga. Sellepärast teda talvel meie poodides müüaksegi.


Rahvasuus on valge akaatsia nimi küllalt tuntud, kuid otsinguga pole seni olnud võimalik teda eestikeelsete taimenimede andmebaasist leida. Miks? Sest puu õige nimi on Robinia pseudoacacia, harilik robiinia. Et ta akaatsia perekonda ei kuulunud, siis ei julgenud varasemad baasipidajad teda akaatsiaks nimetada ja kasutasid selle asemel valge ebaakaatsia nime. Nimekomisjon otsustas, et kuna sellist perekonda nagu ebaakaatsia olemas pole, siis pole vaja ka kustlikku valge ebaakaatsia nime. Selle asemel kirjutati julgelt sünonüümseks nimeks valge akaatsia, ehkki jutumärkidesse.


Soolikarohu (Tanacetum) perekonnas leiame andmebaasist nii soolikarohte kui ka neitsikummeleid (vana nimega püreetreid). Kuidas otsustada, kumba nime iga konkreetse liigi puhul kasutama peaks? Väga lihtne: perekond Tanacetum jaguneb sektsioonideks ning liigi eestikeelne nimi olenebki sektsioonist, millesse ta kuulub. Tanacetum sect. Tanacetum liikidel korvõisikute keeled kas puuduvad või on kollased ning seemnised on ilma sekretoorsete lakuunideta (erituslohkudeta). Need on ehtsad soolikarohud.

Ülejäänud kahte sektsiooni kuuluvad liigid on neitsikummelid (püreetrid). Tanacetum sect. Pyrethrum korvikutel esinevad keelõied alati ja on valged (või roosad). Seemnised on ilma sekretoorsete lakuunideta (erituslohkudeta).

Tanacetum sect. Cineraiifolia keelõied on valged ning seemnised sekretoorsete lakuunidega (erituslohkudega).

Andmebaasist leitigi selles osas vigu ning osa soolikarohtusid parandati neitsikummeliteks. Kõige raskem oli soolikarohu ja neitsikummeli vahel otsustada palsam-neitsikummeli (Tanacetum balsamita) puhul. Liigil on 2 omavahel selgelt erinevat alamliiki, mida mõned botaanikud loevad eri liikideks. Kamprilõhnaliste lehtedega T. balsamita ssp. balsamitoides (sün. T. balsamitoides) on valgete keelõitega, aga maheda palsamilõhnaliste lehtedega T. b. ssp. balsamita keelõiteta.

Uue liigina lisandus ilusa hõbedase sulgjalt lõhestunud lehestikuga ja kollaste keelõitega püsik Tanacetum uralense - uurali soolikarohi.


Raskusi oli liivateeliigile Thymus polytrichus eestikeelse vaste leidmisega. Ladinakeelne nimi viitab karvasusele, kuid taimekirjeldusi lugedes selgub, et karvasus võib nii esineda kui ka mitte esineda. Laia levila ja liigi suure varieeruvuse tõttu on tema puhul väga raske mingit iseloomulikku ühistunnust välja tuua. Liigi määramistunnuseks on tugevad servadeni ulatuvad ja seal liituvad lehe külgrood. Inglismaal kasvaval briti alamliigil on varrelehed kõik ühesuurused, mujal Euroopas laias levilas kasvaval tüüpalamliigil aga ülemised varrelehed suuremad kui alumised. Ettepanekuna esitatud külgroodse liivatee nimi komisjonile ei meeldinud ja pärast arutelu otsustati euroopa liivatee kasuks.


Tõsine probleem kerkis seoses lehmaherne (Vigna) nimega. Perekondade sugulust uurides selgub, et liblikõieliste (Fabaceae) sugukonna alamsugukonna subf. Faboidea triibusesse Phaseoleae kuuluvad perekonnad Canavalia (kanavaalia), Vigna (lehmahernes) ja Phaseolus (aeduba) on kõige tüüpilisemad oad. Hernes (Pisum) koos lähisugulastest perekondadega Vicia (hiirehernes), Lathyrus (seahernes) ja Lens (lääts) seevastu kuuluvad triibusesse Vicieae. Vigna puhul on seega selgelt tegemist oaga, mitte hernega. Lehmaherne perekonda kuuluvad munguba, urduba, kuu-uba, liima uba, katjanguba, spargeluba ja silmuba (nimed juba kas olemas või esitamiseks ettevalmistamisel). Tekib täbar olukord, et lehmaherne perekond ei sisalda ühtegi hernest, vaid seal on puha oad. See tekitab iseendast küsimuse, et miks on "herne" perekonnas nii palju ubasid? Kuidas olukord lahendada, et asi ei tunduks imelik? Lehma-eesliide ei meeldi arvatavasti tervisliku toitumise harrastajatele, kes tegelevad Vigna-liikide idandite söömisega. Tulevikus peaks idandite liigiline sortiment tunduvalt rikastuma. Ettepanekuna esitatud lehmauba ei leidnud toetust. Perekonnale anti uueks eestikeelseks nimeks vigna, säilitades sulgudes sünonüümina ka lehmaherne nime.


Üllatuslikult selgus komisjonile, et ka paljude Eesti looduslike taimede nimed puudusid andmebaasist. Olulisemad neist lisati, kuid täisnimekirjaga loodetakse lõpuni jõuda järgmisel talvel.


Muudest rahvale ja ka asjatundjatele peaaegu tundmatutest taimedest, mis eestikeelsed vasted said, nimetan küllalt suvaliselt järgmisi: mungasõrg (Barleria), põrgukoerapuu (Cerbera), rõõmupisarapuu (Mathurina), harakellukas (Michauxia), ahvipuu (Mimusops), vähipõõsas (Pfaffia, temast saadakse vähihaigusevastaseid aineid), tuhlimari (Saracha), kalepuu (Sideroxylon), tulikarikas (Zauschneria) ja kõrvarõngapuu (Trochetia)."

© Sulev Savisaar

Eesti taimenimede andmebaas: www.ut.ee/taimenimed

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.