Muskuskõrvitsa sordirühmad

Kolmandat kõrvitsaliiki muskuskõrvitsat (muskaatkõrvitsat; Cucurbita moschata) saab tema liigse soojalembuse tõttu meie kliimas kahjuks ainult kasvuhoones kasvatada. Selle Lõuna-Ameerika kõrvitsaliigi nimi tuleneb viljaliha kergest muskuselõhnast. Muskuskõrvitsa tähtsaimad sordirühmad on juustkõrvits, keegelkõrvits ja jaapani muskuskõrvits.

Juustkõrvits (Cucurbita moschata Cheese rühm) on oma nime saanud juba enne 1824. aastat aretatud nimisordi ‘Cheese’ (sün. ‘White Cheesequake’, ‘Big Cheese’, ‘White Cheese’) järgi. Lamenenud kerakujulised kreemid viljad (läbimõõt 30–35 cm, mass 4,5–6,5 kg) meenutasid 1800. aastate standardset ümmargust juustukasti, millega juustukerasid veeti.

Kauni ürgse sordi 'Long Island Cheese’ lamedad ja veidi ribilised terrakotavärvi suhkrurikkad 2,5–4,5-kilosed viljad tuletavad meelde juusturatast. Muude sortide viljakuju varieerub, enamasti on nad piklikovaalsed ja nahavärvi (tumekreemi) viljakestaga. Jõulised taimed on suuresaagilised, varred kasvavad kuni poole meetri pikkuseks. Viljad säilivad 4–8 kuud. Juustkõrvitsa sorte kasvatatakse laialdaselt USA-s ja Kanadas.

Mitmed aiandusteadlased (näiteks Peter Hanelt), peavad ka keegelkõrvitsat (Cucurbita moschata Butternut-rühm) juustkõrvitsate hulka kuuluvaks. Minu meelest vajab kindla ja iseloomuliku kujuga (pole juusturatta ega meloni moodi nagu paljud Cheese-rühma sordid) Butternut-rühm küll omaette nime. Pudelikujulised viljad on enamasti peene ja sirge, harva kõvera kaelaga ning keeglikurika moodi. Mõni sort meenutab kujult ka elektripirni, ainult sokkel puudub! Paljude sortide jämenenud “pudelikael” annab viljale jämeda pirni või koguni paku kuju, kuid üks paku ots on alati jämedam. Vilja pikkus on laiusest suurem. Kõvera kaelaga vili meenutab tugevasti suurendatud maapähklit. Ingliskeelses nimes butternut squash tähendabki butternut halli pähklipuud. Kreemi kestaga viljad on tumeoranži viljaliha ja võikompveki maitsega. Suurepärane kõrvits nii küpsetamiseks kui aurutamiseks!

Tuntuimad sordid on pudelikujulise viljaga ‘Butternut’, pirnikujuline ‘Early Butternut’, pakku meenutavad ‘Hercules’ ja ‘Waltham’. Levinud nimisort ‘Butternut’ aretati 1930. aastatel Crookneck-tüüpi muskuskõrvitsast. 1978. aastal aretati esimene puhmikuline keegelkõrvitsasort ‘Butterbush’ (‘Burpee’s Butterbuss’).

Valencia Polütehnilise Instituudi kõrvitsateadlased (http://www.comav.upv.es/taxonomy_intro.html) eristavad muskuskõrvitsal lisaks Cheese-rühmale ka Croockneck-rühma ja Bell-rühma, kuid ei too eraldi välja keegelkõrvitsaid (Butternut-rühma).

Lusikkõrvitsate ehk tali-käändkõrvitsate (Cucurbita moschata Crookneck-rühm, sün. Winter Croockneck-rühm) tipmine ots on sibuljalt ümardunud ja pikk kael sirge või kõver. Lusika kuju on lusikkõrvitsal vaid vastu valgust vaadates, lusika lapikust ja õõnsust viljadel loomulikult pole! Kellukkõrvitsate (Cucurbita moschata Bell-rühm) viljad laienevad kellukjalt või on pakukujulised ja peaaegu ruljad. Ma pole veel selgust saanud, kas lusikkõrvitsad ja kellukkõrvitsad peaksid kuuluma eraldi sordirühmadesse või mahuvad nad keegelkõrvitsate alla. Esialgu pean neid mõlemaid veel keegelkõrvitsateks. Kellukkõrvitsad (pirni meenutav jämedakaelaline pudel) igal juhul sobivad keegelkõvitsate alla hästi. Nimesid lusikkõrvits, tali-käändkõrvits ja kellukkõrvits pole eestikeelsete taimenimede komisjon kinnitanud, seetõttu võtke neid mitteametlikena.

Viimane muskuskõrvitsa sordirühm on jaapani muskuskõrvits (Cucurbita moschata Japonica rühm, sün. Cucurbita moschata var. toonas). Neid kasvatatakse peamiselt Lõuna-Jaapani ja Hiina rannikualadel, hajusalt aga kõikjal, kus kliima võimaldab. Tuntuima sordi ‘Futsu Black Rinded’ (‘Futsu Black’) peaaegu kerakujuline vili on tugevalt ribiline ja mõnikord vahakihiga kaetud. 20 cm läbimõõduga vili kaalub 0,8–1,5 kg. Täisküpsuse saabudes muutub tumeroheline vili roostekarva pruuniks või beežiks. Erakordselt maitsev viljaliha on oranž. Taim on pikkade vartega. Sort ‘Musquée de Provence’ on värvuselt ja maitselt väga sarnane, kuid palju väiksema viljaga.

Kambodža kõrvits (kabotša) (Cucurbita Kabocha rühm) on liikidevaheline hübriid suureviljalise kõrvitsa ja muskuskõrvitsa (Cucurbita maxima x Cucurbita moschata) vahel. Mõningast segadust tekitab see, et kabocha on jaapani keeles lisaks ühele konkreetsele sordirühmale kujunenud ka kõigi muude Jaapanis aretatud talikõrvitsate üldnimeks. Kõrvitsateadlastel tähistab see termin siiski vaid nimetatud liikidevahelisi hübriide. Kabocha tähenduseks on "lõunamelon" ja "Kambodža". See kõrvitsahübriid toodi Jaapanisse Portugali laevaga 1541. aastal Kambodžast.

Ronivate vartega masaja lapikümmarguse talikõrvitsa tuhmil tumerohelisel kestal on kahvaturohelised või valged triibud. Mitmete omaduste poolest sarnaneb kabotša mütskõrvitsaga, kuid on tollest lapikum, ilma “mütsita“ ja laigulisema rohelise kestaga. Kabotša vili on mütskõrvitsatest palju kvaliteetsem, kuid lühema säilivusajaga. Ta on eriti magusa maitsega, ületades selle poolest isegi keegelkõrvitsat. Välimuselt ja maitselt sarnaneb kabotša söögikõrvitsale, ainult et viimasele lisandub maguskartuli maitse. Peaaegu kiududeta viljaliha on kollakasoranž. Tuntuimad kabotša sordid on ‘Delica’ (Jaapanis ‘Ebisu’), ‘Shintosa’, ‘Tetsukabuto’, ‘Ajihei’. ‘Cutie’, ‘Emiguri’ ja ‘Miyako’. Vilja kaal jääb neil enamasti 1,1 ja 2,5 kg vahele.

Hõbeseemneline ja piisonkõrvits

Hõbeseemneline kõrvits (Cucurbita argyrosperma, sün. Cucurbita mixta) on majanduslikult tähtsuselt maailma neljas kõrvitsaliik hariliku kõrvitsa (C. pepo), suureviljalise kõrvitsa (C. maxima) ja muskuskõrvitsa (C. moschata) järel. Lisaks söödavatele triibulistele pirnikujulistele keskmistele kuni suurtele viljadele hinnatakse seda looduslikult Mehhikos ja Kesk-Ameerikas kasvavat liiki ka suurte söödavate seemnete pärast. Tuntuim sort on ‘Green Striped Cushaw’.

Väga põuakindla piisonikõrvitsa (Cucurbita foetidissima, inglise keeles buffalo gourd) seemned sisaldavad üle 34% õli, neid kõrvitsaid kasvatataksegi söödavate seemnete ja neist pressitava toiduõli pärast. Noored viljad on kibedad, mõnikord neid siiski süüakse ja kuivatatakse. 6–11 cm pikkused peaaegu kerajad helerohelised viljad on kreemikasvalgete triipudega. Ladinakeelne liigiepiteet foetidissima viitab haisemisele: taimest saaks toota kütteõli petrooleumi aseainet.

Mõned soovitused kõrvitsate kasvatamiseks

Eestis on lihtsam kasvatada hariliku kõrvitsa sorte, sest need vajavad vähem soojust kui teiste kõrvitsaliikide sordid.

Suureviljalisele kõrvitsale leidke aias eriliselt soe kasvukoht. Muskuskõrvitsat saab meil kasvatada vaid kasvuhoones.

Hariliku kõrvitsa seemned võib mai teisel poolel ka otse kasvukohale külvata, kuid parem oleks kõik kõrvitsataimed pottides ette kasvatada. Sobiv külvisügavus on 4–8 cm. Idanemiseks vajavad kõrvitsad vähemalt 15º. Temperatuuril 20 ºC kestab idanemine 10–14 päeva. Kõrvitsate kasvuks sobib kõige paremini, kui soojust on 20º ja 30 ºC vahel. Avamaale istutage taimed pärast öökülma ohu möödumist juuni algul, leides neile võimalikult soe tuulevaikne kasvukoht. Taimede vahekaugus sõltub sellest, kas tegu on puhmikulise või ronivavarrelise kõrvitsaga. Taimed arenevad kiiremini, kui kasutate avamaal ajutisi katteid.“

sulev.savisaar@mail.ee

22.12.2009