Mis on kitsemari ja kitsemurakas?

Kas kitsemari (Rubus fruticosus) on meil looduses kasvava kitsemuraka (Rubus nessensis) samatähendusnimi (nii nagu on samased põldmari ja põldmurakas)?

Mis on pampel ja kuidas kõlab tema ladinakeelne liiginimi?

Mida kujutavad endast sellised ingliskeelsete nimedega marjakultuurid nagu boysenberry, loganberry, tayberry ja mitmed muud nendetaolised ning kuidas neid eesti keelde tõlkida?

Mis kujutab endast Rubus corylifolius-liigirühm, millesse kuulub Soomes ainsa esindajana väga haruldane ja kaitse all olev murakaliik Rubus pruinosus?

Mis võiks olla selle liigirühma eestikeelne nimi?
 

Soome-eesti suursõnaraamatu koostajad põrkusid murakanimede puhul segadustele ja teema läbitöötamatusele ning ei leidnud oma ülaltoodud küsimustele rahuldavaid vastuseid ei erialakirjandusest ega ka vastava ala asjatundjatelt. Näiteks väitsid viimased oma vastustes, et 1) pamplit liigina polegi olemas, 2) olemas on nii Eestis kui ka Soomes kasvav kitsemurakas (R. nessensis), mitte aga kitsemari (Rubus fruticosus). Selle väite vastaselt ilutsesid aga internetis olevas eestikeelsete taimenimede andmebaasis erinevate ladinakeelsete nimede all nii kitsemurakas kui ka kitsemari, ehkki veidral kombel nende sünonüümsed nimetused (Rubus suberectus Anders.) kattusid. Viimses hädas esitasid sõnaraamatu koostajad 1998. aasta detsembris ning 1999. a. aprillis oma murakaküsimused ka mulle koos kokkuvõtva lõpplausega: "Kas oskaksite selles segadikus mingit selgust luua?"

Eestikeelses kirjanduses nendele küsimustele vastust polnud, mistõttu murakatega seotud küsimused tuli selgeks teha väliskirjanduse abil. Tehtud uurimistöö tulemused esitasin uute nime-ettepanekutena ka eestikeelsete taimenimede komisjonile arutamiseks ja kinnitamiseks. Et nähtud vaeva on kahju vaid lauasahtlisse vedelema jätta, esitan tulemused, ehkki suure hilinemisega ka lugejatele, et huvilised ei peaks sama uurimisringi uuesti nullist alustama.

Murakaliikide rühmitamine

Murakaga seotud segadustesse  on võimatu selgust tuua, kui ei uuri veidi murakaliikide rühmitamist. Botaanikud on muraka (Rubus) perekonna jaotanud alamperekondadeks. Eestis kasvavatest liikidest kuuluvad rabamurakas (R.. chamaemorus) rabamuraka (Chamaemorus) alamperekonda, soomurakas (mesimurakas, R. arcticus) ja lillakas (R. saxatilis) soomuraka (Cyclactis) alamperekonda, harilik vaarikas (R. idaeus) vaarika (Idaeobatus) alamperekonda, võõramaine lõhnav vaarikas (R. odoratus) iluvaarika (Anoplobatus) alamperekonda ning meid huvitavad kitsemurakas (R. nessensis) ja põldmurakas (R. caesius) pärismuraka (Rubus "Flora Europaeas", Eubatus "Eesti flooras") alamperekonda. Viimasesse alamperekonda kuulub Euroopas vaid üks sektsioon Rubus (ameeriklased on selle nimetanud Fruticosi-sektsiooniks). Eri autorid kasutavad pärismuraka alamperekonna ning sellesse kuuluvate sektsioonide ja alamsektsioonide puhul erinevaid ladinakeelseid nimesid ja mahte, kuid see ei muuda asja olemust. Eestis kasvavatest pärismuraka alamperekonna liikidest kuulub kitsemurakas (R. nessensis, syn. R. suberectus, mis on oma ladinakeelse epiteedi nessensis saanud liigi avastamiskoha järgi Loch Nessi järve ääres Ðotimaal) alamsektsiooni Suberecti ning põldmurakas (R. caesius) alamsektsiooni Caesii (syn. Corylifolii). Põhierinevuseks alamsektsioonide vahel on see, et esimeses liigirühmas on üheaastased võrsed püstised, teises aga kaarjad-poollamavad.

Autoriteetse raamatu "Flora Europaea" järgi kannavad põldmuraka (R. caesius) hübriidid pärismuraka muudesse alamsektsioonidesse kuuluvate liikidega nime Rubi Corylifolii (syn. Rubus corylifolius Sm., R. dumetorum Weihe, R. corylifolius-rühm). Rubi on tõepoolest mitmuses -- "murakad", sõnaühendi otsetõlge ladina keelest oleks "sarapuulehised murakad". 7. veebruaril 2001. aastal ristis nimekomisjon selle rühma taimed võsamurakaks. On kirjeldatud palju hästidefineeritud, kuid väga piiratud levilaga võsamurakate taksoneid (meste), mida "Flora Europaea" ei loetle ega tunnista ei iseseisvateks liikideks, alamliikideks ega isegi mitte teisenditeks. Belgias on kirjeldatud 38 erinevat võsamurakat, Suurbritannias 20, Ðveitsis 50 ja Rumeenias 28.

Vormsi saarelt leitud põldmarja hübriid hariliku vaarikaga ei kuulu võsamurakate hulka, kuna vaarikas ei kuulu pärismurakate sektsiooni.

Olles lahendanud võsamurakate küsimuse, asume järgmise probleemi kallale – kas kitsemuraka (R. nessensis) ja kitsemarja ehk põõsasmuraka (R. fruticosus) puhul on tegemist ühe ja sama või erinevate liikidega? Lahenduse võti peitub erinevas liigimahus. "Flora Europaea" järgi kuulub Euroopa murakatest esimesse nelja alamperekonda kokku vaid 9 murakaliiki, viiendasse, Rubus-alamperekonda aga 2000 liiki. Nime R. fruticosus coll. ehk R. fruticosus aggr. – põõsasmurakas ehk endise nimega kitsemari – kasutatakse tänapäeval vaid kollektiivliigi ehk liikide kogumi tähenduses, mis hõlmab Euroopas kogu Rubus-sektsiooni tervikuna, välja arvatud põldmurakas (R. caesius) ja põldmuraka hübriidid teiste pärismuraka liikidega (Rubi Corylifolii ehk võsamurakas). Põõsasmurakas hõlmab ka Ameerika pärismurakate sektsioone, seega kokkuvõttes peaaegu kõiki Rubus-alamperekonna liike, välja arvatud põldmurakas. Segaduste allikas peitub erinevates liigimahtudes – ühelt poolt on olemas tuhanded erinevanimelised pärismuraka alamperekonna pisiliigid, milledest vaid üks on kitsemurakas (R. nessensis), teiselt poolt aga ühendab osa botaanikuid kõik need pisiliigid kokku üheks suuremahuliseks kollektiivliigiks nimega põõsasmurakas – R. fruticosus coll. Huvitav on see, et nii kitsast kui ka laia liigimahtu pooldavatel botaanikutel on mõlematel õigus. Neil kummalgi on oma vaatepunkt ja selle koha pealt pole teadus nende valikuvabadust piiranud. See ongi vastus küsimusele, kas R. fruticosus (põõsasmurakas) ja R. nessensis (kitsemurakas) on üks ja sama liik või ei ole – kitsemurakas (R. nessensis) on liik kitsas tähenduses ja põõsasmurakas (R. fruticosus) liik laias tähenduses. Kitsemuraka nime kannab vaid üks pisiliik, aga põõsasmurakaid ehk kitsemarju võib olla 2000 erinevat. Seega on õigus nii neil, kes ütlevad, et Eestis kasvab kitsemurakas, kui ka neil, kes ütlevad, et meil esineb põõsasmurakas ehk kitsemari. Olemas pole põõsasmurakat pisiliigina. Liigi Rubus fruticosus eestikeelseks vasteks oli vanas eestikeelsete taimenimede andmebaasis kitsemari, ent 17. jaanuaril 2000 kinnitas nimekomisjon professor Viktor Masingu ettepanekul selle kollektiivliigi uueks nimeks põõsasmurakas.

Pärast kitsemuraka ja põõsasmuraka vahekorra selgeks tegemist laheneb kergemalt ka pampli probleem. Pampel on aednike jaoks väga selgepiiriline rühm, mis eristub vaarikast nii lehtede, ogaliste varte kui ka sügisel augustis-septembris väga rikkalikku saaki andvate mustade marjadega, mille söödav õiepõhi on marjaga kokku kasvanud (vaarikat te ju valge "sabaga" ei söö!). Nad on välimuselt küllalt lähedased meie looduslikule kitsemurakale, aga musta ja suurema marjaga, hilisemad, palju parema maitsega ja saagikamad. Erinevalt aednikest on osadel botaanikutel pampli tunnustamise ja nimetamisega raskusi.

Millist ladinakeelset liiginime võiks pampel kanda? Kõigepealt vaatasin, mida ütlevad pampli kohta eestikeelsed autoriteetsed allikad. Arvestatav viide on Heino Kiige raamatus "Maailma viljad" (1989): “Põhja-Ameerikas kasvav mustade viljadega mägimurakas (Rubus allegheniensis) on väga lähedane liik meie põldmurakale ja kitsemurakale. Mägimurakast aretatud kultuursorte nimetatakse pampliks ehk aedmurakaks.” "Eesti entsüklopeedia" 6. köite (1992) sõnul "on Eestisse toodud Põhja-Ameerikas murakaliikide ristumisel tekkinud suurte piklike viljadega pamplid", 10. köites kirjutatakse neist vaarika märksõna all veidi lähemalt: "Vaarikale on lähedane peamiselt Põhja-Ameerikas paljude sortidena kasvatatav mustaviljaline pampel ehk aedmurakas, selle tähtsaimaid lähteliike on mägimurakas (R. allegheniensis). Pampel erineb vaarikast selle poolest, et tema valge pehme viljapõhi ei eraldu viljast, vaid moodustab osa koguviljast ja on söödav." "Eesti NSV floora" 2. köide (1962) märgib joonealusena: "Mõningaid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika pärismurakaid ning nende hübriide kultiveeritakse eriti Põhja-Ameerikas laialdaselt. Neid tuntakse ka Eestis pamplite nimetuse all. Pamplite maitseomadused pole eriti kõrged, kuid nad sobivad hästi igasugusteks keedisteks ja moosideks ning on Ameerika konservitööstusele tähtsaks toormaterjaliks." Autoriteetne raamat "Eesti pomoloogia" (1970) kirjutab: "Pampli kultuursortide aretuses omavad peamist tähtsust pärismuraka alamperekonna 8 sektsiooni: euroopa sektsioon Fruticosi Bailey ja ameerika sektsioonid Ursini Rydb., Flagellares Bailey, Triviales Rydb., Cuneifolii Bailey, Canadenses Bailey, Alleghenienses Bailey, Arguti Bailey." Murakasortidest on juttu ka Johannes Parksepa raamatus "Marjasordid Eestis", kust on samuti selgelt näha pamplisortide erinev liigiline päritolu. Selliselt küllalt vastuoluliselt aluselt asusin edasi mõtisklema.

Olenevalt kitsa- või laiamahulisest liigikäsitlusest on pamplile kaks erinevat, kuid võrdväärset lähenemisviisi. Kitsast liigimahtu pooldavate botaanikute jaoks pole pamplit üldsegi olemas, kuna tegemist on mitmete pisiliikide (peamiselt küll mägimuraka R. allegheniensis) vaheliste hübriidide seguga, mis ei võimalda talle ühtset ladinakeelset liiginime anda. Laia liigikäsitluse puhul aga kuulub kogu pärismurakate alamperekond (välja arvatud põldmari ja tema hübriidid – võsamurakad) põõsasmuraka (R. fruticosus coll.) alla. Ka välismaa raamatutes on pampli ladinakeelseks liiginimeks antud Rubus fruticosus. Käigu pealt sõnastaksin pampli definitsiooni järgmiselt: pamplid ehk aedmurakad on püstise kasvuga väga kõrgete ja tugevate, (enamasti) pikaogaliste vartega mustaviljalised murakasordid. Teisiti öeldes on tegemist põõsasmuraka (R. fruticosus) sortidega ja sordirühmadega. On aretatud ka ogadeta sorte ja need hakkavad üha enam asendama ogalisi, ent algselt oli ogadeta vorm pampli puhul täiesti erandlik. Inglise keeles kannab nii põõsasmurakas kui ka pampel (nii liik kui sordid) ühesugust nime blackberries. Eestikeelne nimi pampel on tõenäoliselt tuletatud kerge väänamise teel eelmainitud taimede ingliskeelsest nimest brambles.

Viimasel ajal kuulete ja loete järjest rohkem sellistest murakamarjadest nagu boysenberry, cascadeberry, douglassberry, hildaberry, loganberry, marionberry, nectarberry, nessberry, ollalieberry, sunberry, tayberry, tummelberry, veitchberry ja youngberry. Üksikud nendest eksootidest on otsapidi ka juba Eesti aedadesse jõudnud, sest minu sõber Tallinnast ütles: "Vaata et sa kellegile ei ütle, et mul aias tayberry kasvab, muidu nad tahavad kõik seda saada ja murravad mu maha!" Mis marjadega on tegemist? Need kõik on püstiste murakaliikide (ja nende sortide ehk pamplite) ning vaarikate vahelised ristandid (inglise keeles blackberry-raspberry hybrids). 7. veebruaril 2001 kinnitaski nimekomisjon minu ettepaneku anda selle laiamahulise sordirühma üldnimeks vaarikpampel ehk vampel. Kas tõesti igale sordile neist vaarika ja püstmuraka hübriididest peab eraldi eestikeelse nime andma? Vaevalt küll, sest tulemus kõlaks umbes nagu festivalmaasikas, sengamaasikas, ostaramaasikas, jonsokmaasikas, bountimaasikas jne. On lihtsalt vamplisordid 'Boysen', 'Marion', 'Young' jne., aga nende kirjapilt esineb ka kujul 'Boysenberry', 'Marionberry', 'Youngberry' jne. Osade vamplite puhul on tegemist ka sordirühmadega: Rubus Loganberry-rühm ja Tayberry-rühm. 3 cm pikkuste tumepunaste pikkade marjadega Logan-rühma kuuluvad näiteks sordid ‘New Zealand Black’ ja ‘Thornless’, aga ka muid sorte. Kui te aga siiski tahate igale konkreetsele vamplisordile eraldi eestikeelset nime anda, pole ka see võimatu -- sõna vampel ette liidate kas eestipärase või inglispärase hääldusega sordinime: teivampel, jangvampel, louganvampel ja samal moel edasi talitades saate ka muud taolised absurdsed nimed. Aga nime võib ütelda ka veidi teistmoodi: Logani vaarikpampel ehk Logani vampel, Boyseni vampel jne. Teistes keeltes on osaliselt sellist varianti kasutatud, nii on näiteks soome ja saksa keeles olemas nimed loganinmarja ja Loganbeere.

Seega on lisaks pamplisortidele olemas ka vaarikpampli ehk vampli sordid, aga et asi veel segasem oleks, on olemas ka mustad vaarikad (ingl. k. black raspberry), õige nimega küll läänevaarikad (Rubus occidentalis) oma arvukate sortidega, mis on Ameerikas samuti populaarsed. Ameerika liikide mustaviljalise läänevaarika (R. occidentalis) ristamisest punaseviljalise näärmeka vaarikaga (R. strigosus) on saadud purpurvaarikate (R. x neglectus) sordid. Olemas on ka roomavad murakad -- põldmari, ingl. k. dewberries -- oma sortidega.

Siin artiklis ei tee ma juttu rohtsete vartega väärismurakast (Rubus x stellarcticus), mis on saadud meie kodumaise soomuraka (mesimuraka) ristamisest alaska murakaga (Rubus arcticus x R. stellatus) ning mille sorte 'Anna', 'Astra', 'Aura', 'Beata', 'Linda', 'Mespi', 'Pima' ja 'Sofia' juba kasvatatakse meie aedades marjakultuurina. Õnneks on Eestis palju marjadega tegelevaid spetsialiste ja praktikuid, kes teaksid neist minust paremini ja põhjalikumalt rääkida. Mina seadsin seekord endale ülesandeks rääkida vaid üksikutest keerulisematest ja raskematest pärismurakatega seotud põhimõttelistest küsimustest ja loodan, et sain hakkama. Kui ma milleski eksin, siis palun ka mulle meili teel tõde teada anda: Sulev.Savisaar@mail. ee

© Sulev Savisaar

Eesti taimenimede andmebaas: www.ut.ee/taimenimed