Üheks viisiks vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist aias on kahjurite looduslike vaenlaste ärakasutamine. Eriti suur tähtsus putukate hävitamisel on lindudel, kellest valdav enamik on inimesele kasulikud. Kui välja arvata rästaste ja kuldnokkade rüüsted marjaaias ja hall-kärbsenäpi saagijaht kodumesilaste seas, toovad linnud (eriti värvulised) putukate hävitajatena suurt kasu. Ornitoloogid kinnitavad, et umbes 90% kõigist lindudest toitub inimesele kahjulikest putukatest.

Hämmastav võime hävitada putukaid

·       Ameerika Ühendriikides on arvestatud välja, et linnud vähendavad kahjurputukate poolt põllumajandusele tehtavat kahju umbes kolmandiku võrra.

·       Süües ise ja söötes pesitsusajal oma poegadele tohutul hulgal putukaid, nende vastseid ja mune, limuseid ja kahjulikke selgrootuid, vähendavad linnud kahjurite tõrjeks mõeldud pestitsiidide vajadust, säästes sellega nii raha kui ka looduskeskkonda.

·       Eri linnuliigid söövad erinevaid putukaid. Näiteks:

            – tihaste ja lehelindude menüüs on valdavaks liblikad ja nende röövikud,   

         – kärbsenäpid söövad kahetiivalisi,

            – aed-lepalinnu toidus on võrdselt liblikad, kahetiivalised ja mardikad.

·       Väikestele lindudele omase väga intensiivse ainevahetuse tõttu on nende päevane toidutarve määratult suur. Eriti palju putukaid hävitavad linnud poegade toitmise ajal. Näiteks:

      – putukaist toituv sinitihasepaar teeb pesitsusperioodi jooksul üle 13 000 toitmislennu.        – rasvatihane sööb päeva jooksul sama palju putukaid kui ta ise kaalub.

·       Lindude lennuvõime, vilgas liikumine puuvõrades ja mujal võimaldab neil putukaid kergesti tabada. Vajadusel koonduvad linnud rohkearvuliselt putukate hulgipaljunemise kohtadesse.

Keda pidada parimateks kahjurihävitajateks?

Kõige kasulikumad on kindlasti paigalinnud, nagu tihased, puukoristajad, porrid, kes hävitavad putukaid terve aasta vältel. Viljapuudel söövad putukaid ka kärbsenäpid, lehelinnud, põõsalinnud jt. Kui linnud ei suuda siiski kahjurite rüüsteid ära hoida ja tekkinud kahjustuskoldeid kõrvaldada, on selle põhjuseks sageli nende vähene arvukus.

Peamisteks kasulike lindude arvukust piiravateks teguriteks on

·       rasked ilmastikuolud (külmad talved)

·       looduslikud vaenlased (röövlinnud ja -imetajad ning parasiidid)

·       sobivate pesapaikade hävitamine inimeste poolt

·       pesitsemiskohtade vähesus teiste tegurite poolt soodsates piirkondades.

Kuidas on võimalik linde abistada?

Lindudele sobivate elupaikade säilitamine ja loomine ongi peamiseks nende arvukust tõstvaks teguriks, kus aiapidaja saab aktiivselt kaasa lüüa.

Pesa asupaiga järgi võib linde jaotada avaspesitsejaiks (ehitavad pesa lahtiselt maapinnale või puude ja põõsaste okstele), poolsuluspesitsejateks (kasutavad pesitsemiseks tühemikke majaseintes või müürides, suuri oksaauke puudes jms) ja suluspesitsejateks (pesa asub õõnsas puutüves või mõnes muus õõnsuses). Kõige rohkem ongi võimalik kaasa aidata suluspesitsejatele, kelle jaoks võib klopsida kokku kõige tavalisema pesakasti. Sõltuvalt lindude suurusest peavad nende kodud olema erineva suurusega – hiiglane kääbuse onni ei mahu ja kääbusele tundub hiiglase onnis liiga kõle.

Pesakastide mõõtmed peaksid olema järgmised:

Maja peremees	Põhja mõõdud cm	Kõrgus cm	Lennuava läbimõõt cm
Sootihane	9 x 9	22–25	3
Põhjatihane	9 x 9	22–25	3
Tutt-tihane	9 x 9	22–25	3
Must-kärbsenäpp	9 x 9	22–25	3
Rasvatihane	12 x 12	22–28	3–4,5
Sinitihane	12 x 12	22–28	3–4,5
Väänkael	12 x 12	22–28	3–4,5
Puukoristaja	12 x 12	22–28	3–4,5
Aed-lepalind	12 x 12	22–28	3–4,5
Kuldnokk	14 x 14	28–35	5
Kakud	25 x 25	60–65	10–12

Avaspesitsejaid nagu metsvinti, rohevinti, lehelinde, põõsalinde, kiurusid jt aitavad järgmised abinõud:

·       okste kärpimisega põõsaste muutmine lindudele sobivaks

·       elavtarade (hekkide) rajamine

·       võimaluse korral puude ja põõsaste kasvatamine tihedamate rühmadena.

Poolsuluspesitsejatele (aed-lepalinnule, linavästrikule, hall-kärbsenäpile jt) võiks valmistada ja kinnitada hoone seina külge või räästaalusesse järgmisel joonisel kujutatud pesakasti.

Mida arvestada pesakasti valmistamisel ja ülespanekul?

·       Pesakasti ei tule valmistada mitte lihtsalt “linnule”, vaid kindlale linnuliigile

·       Kast peab olema vastupidav (soovitav 2–2,5 cm paksusest lauast), tihe ja pragudeta (tihendada võib taku või saviga)

·       Kasti põhja ei lööda mitte seinte alla, vaid vahele – nii ei satu pessa vesi

·       Katuse võiks valmistada kumerast pinnalauast, katuse esiserv peaks ulatuma vähemalt 5 cm kastist üle (nii on lennuava kaitstud sademete ja kassiründe eest)

·       Pesakasti võib kinnitada puule traat- või heinapallinöörist aasade abil

·       Lennuava suund peab jääma lõunasse või itta

·       Pesakast peab asuma puul kas täiesti püstloodis või ettepoole kaldu

·       Lennuava alla ei soovitata panna istepulka

·       Tihase pesakaste ei tohi panna üksteisele lähemale kui 15 meetrit (ühe hektari kohta 4–6 kasti). Kuldnokakastid võivad paikneda ka tihedamini.

Iluaedade rajamisel võiks kasutada järgmisi puu- ja põõsaliike: elupuu, kuusk, kadakas, viirpuu, lodjapuu, kurdlehine roos jt, mis loovad avaspesitsejatele lindudele soodsamad pesitsemisvõimalused.

Kas teile meeldiks kohtuda lindudega oma aias? Kui jah, siis julget pealehakkamist neile kodude loomisel!

Toomas Kalda,

EPMÜ üliõpilane

Artikli koostamisel on kasutatud V. Masingu ja I. Laasimeri tööd Pesitsusvõimaluste loomine kasulikele lindudele ja Eesti Ornitoloogiaühingu väljaannet Uus elamu aiakaitsjale.

Allikas: Aiapidaja Aastaraamat Aiatark 1999