Rähkmullad on kujunenud lubjakivirikastel lähtekivimitel. Nad on neutraalse reaktsiooniga ja toitainerikkad. Nende viljakus varieerub väga suurtes piirides, sõltudes kividesisaldusest ja huumuskihi tüsedusest. Sõna "rähk" tuleneb teravaservaliste karbonaatsete väikekivide nimetusest. Mulla kesk- või allosas võib esineda ka massiivset paekivi.

Räharohkuse ja õhukese muldkatte korral on nad põuakartlikud ja raskesti haritavad. Samas leidub põldudel ka tüsedaid, vähese rähasisaldusega viljakaid rähkmuldi. Looduslikel aladel ja puisniitudel on rohttaimestik väga liigirikas, seal esineb kadakat ja sarapuud ning mitmeid lehtpuid. Metsakooslus sõltub veehoiuvõimest: kuivematel, õhema huumushorisondiga aladel on männikud, niiskematel aladel kuuse-segametsad.

Rähkmullad moodustavad 6,3% kogu Eesti mullastikust ja 11,1% põllumaast. Rähkmuldade peamine levikuala on Põhja- ja Loode-Eesti ning saared. Ülekaalus on need Harju, Lääne ja Saare maakonnas. Piiratult esineb neid Kagu-Eesti kõrgustikel.

Põlluna kasutamise on rähkmuldade haritavus otseses seoses korese hulga ja kujuga. "Kui tegemist on väga õhukese koreserikka rähkmullaga, on õigem jätta see looduslikku olekusse," rõhutas Astover. Ta lisas, et selliste rähkmuldade põuakartlikkuse tõttu tuleb neile kevadise mullaniiskuse ärakasutamiseks teha mullaharimine ja külv esimesel võimalusel või eelistada taliviljade kasvatamist.

Mullapäeval sai kuulda inimsilmale nähtamatute mullaseente uurimisest, milles on Eesti teadlased maailma tipus. Lisaks arutleti selle üle, kas ja kuidas on teadmised mulla elurikkusest abiks põllumuldade majandamisel ja kaitsel.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade