Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Taimenimed 2006 (1749 taimenime aastas) (2009-12-28 02:21:19)

 

Aiandus.ee-s on varasematest aastatest eestikeelsete taimenimede komisjoni liikme Sulev Savisaare artiklid taimede ristsetest:

Taimenimesaak 2004

Uusi taimenimesid 2005

 

Nüüd jätkame autori soovil ka järgnevate aastate tegevuse valgustamist. 

Seekordne artikkel on lühendatud kujul ilmunud ajakirjas "Aed": Sulev Savisaar. 1749 taimenime aastas. Aed, juuli/august 2009, lk 26-31.

 

„Olen juba mõningad aastad püüdnud lugejale anda lühiülevaateid eestikeelsete taimenimede komisjoni tegemistest, taimenimeprobleemidest ja -uudistest. Nüüd on mõneaastane vahe sisse tulnud, kuid püüan seda tagantjärele heaks teha.

 

Nimekomisjon täidab ühiskondlikku tellimust. Elu enda vajadused sunnivad inimesi või asutusi nimepuuduse või nimeprobleemide puhul nimekomisjoni poole pöörduma. Nimeloome on tänapäeval väga intensiivne, sest maailm on muutunud avatuks. Vene ajal polnud kellelgi midagi vaja, sest olime sundkorras muust maailmast isoleeritud.

 

Praegu on huvitav näha, kuidas komisjonist alles suhteliselt hiljuti tulnud nimed on juba jõudnud entsüklopeediatesse, sõnastikesse, internetiartiklitesse, seadusloomesse ja mujale igapäevasesse kasutusse. Eesti keel areneb ja rikastub pidevalt igal elualal. Eestikeelsete taimenimede andmebaas on kõigile kättesaadav internetis aadressil http://www.ut.ee/taimenimed/.

 

Alates 2004. aastast Loodusuurijate Seltsi alluvuses tegutsev eestikeelsete taimenimede komisjon pidas 2006. aastal 3 koosolekut. Kuhu siis kokku käidi? Jaanuaris ja aprillis oldi Tartu Ülikooli botaanikaaia õppeklassis ning maikuus Tallinnas Eesti Keele Instituudis.

 

2006. aasta kujunes rekordaastaks, mil eestikeelsete taimenimede andmebaasi nimeridade arv suurenes 1749 võrra. Põhiliselt seetõttu, et märtsikuus kanti andmebaasi eestikeelses kirjasõnas ilmunud taimenimesid (tervelt 1438) paljudest tähtsatest allikatest. Viimasel juhul polnud vaja uusi nimesid välja mõtelda, vaid juba olemasolevad andmebaasi kanda. Osa nendest nimedest vajas reeglipäraseks kohendamist.

 

Traagiline päev nimekomisjoni jaoks oli 2. juuli 2006, mil liiklusõnnetuses hukkus komisjoni esimees, Tartu Ülikooli botaanikaaia botaanik, filosoofiadoktor Jaak Palumets. Sügisel valiti komisjoni ühisel otsustusel tema asemel uueks liikmeks Kersti Tambets Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Uueks komisjoni kokkukutsujaks (esimeheks) valiti teadusmagistrist botaanik, ajakirja „Eesti Loodus“ peatoimetaja Toomas Kukk.

 

EESTI LOODUSLIKUD TAIMED

Ka Eesti loodus pakub botaanikutele üllatusi. 2006. aastal lisandus Eesti sammalde nimekirja 12 uut samblaliiki, sealhulgas ka üks uus perekond.

Kuid üllatusi on olnud ka õistaimede seas. Saaremaa mees Tarmo Pikner avastas 2000. aastal oma suvila lähedal Vilsandi rahvuspargis hõreda männimetsaga soisel alal kasvamas uue orhideeliigi, mida ei esine kusagil mujal maailmas. Selle liigi taimi kasvab seal kokku umbes kaks tuhat. Taim ise on küllaltki suur, kõrgusega 50–70 cm. Õisikud on tihedad, tavaliselt 7–14 cm pikkused ja õied sügavvioletsed.

 

Nime saaremaa sõrmkäpp pani Pikner oma avastusele 2004. aastal Eesti Looduses ilmunud artiklis "Kas uus orhidee – Saaremaa sõrmkäpp?" Maailmakuulsa Belgia orhidoloogiga kahasse kirjutatud artikli oma avastusest ning uue käpaliseliigi nime ja kirjelduse avaldas Tarmo detsembris 2005 Belgia loodusteaduslikus ajakirjas: Pikner, Tarmo; Delforge, Pierre 2005. The Dactylorchid of the island of Saaremaa (Estonia), Dactylorhiza osiliensis Pikner sp. nova. – Les Naturalistes Belges 86: 65–80.

 

Liigi iseseisvust kinnitas lõplikult Rootsis Lundi ülikoolis tehtud DNA-uuring. Saaremaa sõrmkäpp on 37. Eestis leitud käpaliste liik. Lähemalt saab sellest lugeda Tarmo Pikneri artiklist "Saaremaa andis maailmale uue orhideeliigi" (Eesti Loodus 2006/2: 16-18).

 

Nimekomisjon vaid kinnitas nime saaremaa sõrmkäpp 2006. aastal tagantjärele. Inglise keeles on taime nimeks Saaremaa Marsh Orchid.

 

RAVIMTAIMED

2006. aastal sai nimekomisjon kaela terve laviini ladinakeelseid ravimtaimede nimesid, millele vajati eestikeelseid vasteid. Nende arutamisele kulus mitu koosolekut. Kui siiani on põhirõhk olnud Eesti ja meie lähiümbruse ravimtaimedel, siis nüüd oli sel aastal (2009) ilmuva “Maailma ravimtaimede entsüklopeedia” tarvis vaja eesti nimedega ristida ka muu maailma ravimtaimed. Entsüklopeedia autoriks on Tartu Ülikooli farmakognoosiadotsent Ain Raal ning toimetajaks Ann Marvet.

 

Paar näidet värskelt ristitud ravimtaimedest. Madaraliste sugukonda kuuluv moeravimtaim india nonipuu (Morinda citrifolia) on kuni 9 m kõrgune põõsas või puu. Võrkturunduses on nonipuu tembeldatud paljude erinevate haiguste vastu aitavaks imerohuks. Euroopa Liit pole teda ravimina tunnustanud. Toodet pakutakse nonikapslite või -mahlana. Nonimahla saadakse nonipuu viljadest, ekstrakti valmistamisel kasutatakse ka taime muid osi.

 

Emajuure sugulane Sabatia angularis sai nimeks ameerika onujuur.

 

Tuntud nimedest sai andmebaasi sealt seni puudunud mõru mandlipuu (Prunus dulcis var. amara) koos seemne nimega (mõrumandel).

 

Üllatav, et mõnikord tuleb vaielda ka väga tuntud taimede nimede üle. Kas kuulsa ilu- ja ravimtaime (immuunsüsteemi tugevdaja) Echinacea purpurea õigem vaste oleks purpur-siilkübar või punane siilkübar? Kuna juba vanemates eestikeelsetes allikates (näit. „Eesti Floora“ 6. köide) oli kasutusel liigisõna „punane“ ning see valitseb ülekaalukalt ka internetis, siis muudeti senine andmebaasi nimi purpur-siilkübar punaseks siilkübaraks. Sünonüümideks jäeti sulgudesse purpur-siilkübar ja punane päevakübar (Rudbeckia purpurea).

 

TOIDU-, MAITSE- ja RAVIMTAIMED

Mõnel juhul on raske tõmmata piiri ravim- ja toidutaimede vahele. Üks selline kasulik taim, põld-võõrkapsas (Eruca vesicaria) sai endale eestikeelseks sünonüümseks nimeks rukola. Just selle nime all teda Eestis kas seemnete, potitaime või lehekimpudena müüakse.

 

Kapsa lähisugulane rukola on nii loodusravim kui ka maitsetaim, mille noori mahlakaid lehti tarvitavad gurmaanid toiduks. Orgaanilised lenduvad väävliühendid ja sinepiõlid annavad lehtedele piprase, kibeka maitse ja eripärase lõhna ning hävitavad mikroobe. Rukolaseemnetest pressitakse õli, mis sisaldab rohkesti eruukhapet. Õli kasutatakse parfümeerias, meditsiinis ja kulinaarias. Taime saab kasvatada nii aias kui ka potis aknalaual.

 

Ka rabarberid on üheaegselt nii toidu- kui ka ravimtaimed. Hämmastav, kuid eestikeelsete taimenimede andmebaasi jõudis aedrabarber (Rheum ×hybridum, syn. Rheum ×cultorum) alles 2006. aastal. Varasem seisukoht oli, et meil Eestis kasvatatakse aedades peamiselt kaht liiki -- harilikku rabarberit (Rheum rhaponticum) ja kurdlehist rabarberit (Rheum rhabarbarum). Tegelikult ei kasvatata meil aedades ju puhtaid looduslikke liike, vaid enamik sorte kuulub just hübriidsesse liiki aedrabarber.

 

Mündid kuuluv ad samuti korraga nii maitse- kui ravimtaimede hulka. Komisjon kinnitas juba Heino Kiige raamatus „Maailma viljad“ (1989) kasutatud nime valge piparmünt (Mentha ×piperita f. pallescens). Erinevalt eriti tugeva maitse ja lõhnaga musta piparmündi tumevioletsetest vartest ja tumerohelistest lehtedest on valge piparmündi lehed ja varred rohelised.

 

Muudest kuulsatest müntidest nimetati sidrunmünt (Mentha ×citrata), mis on väga lähedane piparmündile ning seetõttu kerkib alatihti üles küsimus, kas pidada teda iseseisvaks liigiks või piparmündiks. Selguse saamiseks vaatleme kummagi esivanemaid. Piparmünt on vesimündi ristand rohemündiga (Mentha aquatica ×M. spicata subsp. spicata), sidrunmünt aga vesimündi ristand püramiidmündiga (viimane omakorda on vesimündi ristand rohemündi karvase alamliigiga): Mentha aquatica ×(M. aquatica ×M. spicata subsp. tomentosa). Nagu näete, on piparmündi ja sidrunmündi vanemad suhteliselt lähedased, kuid siiski veidi erinevad. Sidrunmündis on vesimündi pärilikkust palju rohkem kui piparmündis ning teiseks vanemaks on rohemündi sileda teisendi asemel rohemündi karvane teisend. Mõlema esivanemaks oleva rohemündi ingliskeelne nimi spearmint on kõigile nätsusõpradele isegi tuntum kui eestikeelne nimi. Sidrunmünt on tuntud ka nime 'Eau de Cologne' all. Sidrunmündi kuulsateks sortideks on 'Basil', 'Bergamot', 'Chocolate', 'Grapefruit', 'Lemon', 'Lime', 'Orange Bergamot', 'Reverchonii', 'Swiss Ricola', millel kõigil on veidi erinev lõhn ja maitse. Paljud neist sidrunmündi sortidest kasvavad kuulsa Elva aedniku Aarne Kähri aias, kes on neid levitanud ka mujale. Tsitruslõhnaliste eeterlike õlide sisalduse tõttu saab sidrunmündi taimedega toite maitsestada ja teesid teha. Nendest toodetakse ka lõhnaõli ja lõhnavett.

 

TOIDUTAIMED

Tervislikult toitujad soovitavad speltanisu kui tervistavat toiduainet. Tema kasutus ja populaarsus tõusevad pidevalt. Juba mitmendat korda kerkib nimekomisjonis üles küsimus, kas peaks kirjutama spelta nisu või speltanisu? Kõik vanemad eestikeelsed autoriteetsemad allikad („Eesti Floora“, suur „Eesti taimede määraja“ 1966, ülikooli botaanikaõpik jm.) on selle sõna andnud kokku kirjutatult ja see jäi ka komisjoni lõplikuks otsuseks. Internetis speltanisu asemel kasutatavaid veidraid nimesid okasnisu (ehkki seda on kasutatud ka eestikeelses piiblitõlkes), hõrepäine nisu, dinkel ja ürgnisu, soovitab nimekomisjon edaspidi vältida.

 

Andmebaasis olid juba olemas kahe- ja kuuerealine oder, nüüd nimetati ka neljarealine oder (Hordeum vulgare subsp. tetrastichum, syn. Hordeum tetrastichum).

 

Andmebaasi kanti poolsuhkrupeet (Beta vulgaris var. altissima f. semisaccharifera). Seda söödapeedi ja suhkrupeedi hübriidi kasvatatakse juba ammusest ajast veiste, sigade ja lammaste söödana.

 

Andmebaasi kanti talispinat (Spinacia oleracea var. spinosa) ning suvispinat (Spinacia oleracea var. inermis), mis olid veidi moonutatud nimekujul kasutusel juba „Eesti Floora“ 8. köites.

 

Valget sõstart (Ribes vulgare f. leucocarpum hort.) teavad kõik, kuid andmebaasi jõudis ta alles 2006. aastal. Botaanikud ei pea vajalikuks teda punasest sõstrast eristada.

 

LILLED

Cassini käokulla (Helichrysum cassinianum) kehtivaks nimeks on Schoenia cassianiana. See Austraalias kasvav kuni 50 cm kõrguse haruneva varre ja arvukate roosade paberõitega suvikust õlelill sai uueks nimeks roosa emukuld.

 

Andmebaasis olev ilutaim meelis-imikas (Anchusa azurea) sai uueks nimeks itaalia imikas, kuna too nimi on vanem, kasutatud juba väga autoriteetses „Eesti Floora“ 4. köites (1969). Meelis-imika nimi jääb samuti kasutusse, kuid sünonüümina.

 

Rahvusvahelisel tasandil on botaanikud asjad krüsanteemide ja jaanikakardega nii segaseks ajanud, et ka Eesti „kõvad tegijad“ pidid asjades selguse saamiseks nimekomisjoni poole pöörduma. Annan asjast lühikese ajaloolise ülevaate. Algselt (alates aastast 1753) kuulusid perekonda Chrysanthemum nii üheaastased jaanikakrad kui püsikutest krüsanteemid. 1860. aastal loodi krüsanteemide jaoks eraldi perekond Dendranthema. 1999. a. St. Louis botaanikakongress otsustas krüsanteemid (perekond Dendranthema) liigid tagasi tõsta Chrysanthemum'i perekonda, konserveerides perekonna tüüptaimeks india krüsanteemi (C. indicum). Dendranthema nimi kui tühjaks jäänud perekonna nimi jääb vaid Chrysanthemum'i sünonüümiks. Senised suvikutest Chrysanthemum'id rändasid Glebionis’e (1826) perekonda. Eesti keeles oli ümbertegemine lihtne, sest eestikeelsetes nimedes muutusi ei toimunud: Chrysanthemum (syn. Dendranthema) on krüsanteem, Glebionis (syn. Chrysanthemum s.str.) jaanikakar.

 

Tänu rootsikeelse pojengiraamatu tõlkijatele, kes palusid nimeabi, on meil nüüd mitu uut eestikeelset pojenginime. Rohtsetest pojengidest nimetati himaalaja pojeng (Paeonia emodi) ja karvaste viljalehtedega villane pojeng (Paeonia officinalis subsp. villosa, syn. Paeonia mollis). Aedliik Paeonia ×smouthii, mis on valgeõielise pojengi ristand ahtalehise pojengiga (Paeonia lactiflora ×Paeonia tenuifolia) sai nimeks sarnaspojeng. Kõiki neid rohtseid pojengiliike saab meie kliimas avamaal edukalt kasvatada.

 

Puispojengide hulka kuuluv aedliik prantsuse pojeng (Paeonia ×lemoinei) on kollase pojengi ja põõsaspojengi ristand (P. lutea ×P. suffruticosa).

Põõsaspojengi sugulane Paeonia rockii sai nimeks Rocki pojeng. Tema suured valged kroonlehed on tumepurpursete aluslaikudega.

 

PUUD-PÕÕSAD

Komisjonile tuli ettepanek Meserva iileksi ehk astelpõõsa (Ilex ×meserveae) nime parandamiseks Meserve iileksiks, sest taim on nimetatud Ameerika amatöörist taimearetaja Kathleen Meserve auks. Põhjendusega, et vale nimekuju on juba liiga kaua aastaid kasutusel olnud ja juurdunud jäeti mitte päris üksmeelselt kehtima vana vigane nimekuju Meserva.

 

REKORDTAIMED

Eestikeelsed nimed said ka mõned rekordtaimed. Ecuadori ja Kolumbia mägedes kuni 4100 meetri kõrgusel kasvav pilve-vahapalm (Ceroxylon utile) on kõige kõrgemal kasvav palm. Heino Kiige kasutatud nimi rikas vahapalm jäeti sünonüümiks. Kogutakse siledat tüve katvat vahakorda.

 

Maailma väikseim palm, täiskasvanuna vaid 30 cm kõrgune Dypsis hildebrandtii sai nimeks tilluke pisipalm.

 

Kuni 1,8 meetri pikkuse kaunaga Entada gigas sai nimeks süllane hiiduba. Kauna sees on 5 cm läbimõõduga oad. Võrdluseks: põldoal on kaunad 5-10 (harva 15) cm ja aedoal (türgi oal) 7-25 cm pikkused.

 

Huvitav fakt Ameerika kõrbetes kasvava visa paloverde (Parkinsonia microphylla) kohta: 250-aastasel herbaarlehel on taimerakud veel elu säilitanud!

 

RASKED VALIKUD

Andmebaasis oli paljude eestikeelsete taimenimede puhul kasutusel kaks või enam võrdväärset nime. 4. veebruaril 2004 otsustas nimekomisjon, et eestikeelsete nimede vahel ei kasutata andmebaasis enam sõna "ehk". Seega otsustati anda ühele nimele alati eelistus ja teine/teised jätta sulgudesse. Valikut vajas 72 nimepaari. Et ka lugeja teaks, milliseid nimesid millistele eelistama peaks, siis mõned tuntumad näited valiku tulemustest:

 

Adansonia digitata             harilik ahvileivapuu (baobab)

Alnus incana                     hall lepp (valge lepp)

Anacardium                      nakrapuu (anakard)

Anacardium occidentale      india nakrapuu (lääneanakard); seeme: nakar (india pähkel)     

Arachis hypogaea              harilik maapähkel (arahhis, hiina pähkel); seeme: maapähkel (arahhis)

Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris          punapeet (aedpeet, söögipeet)

Brassica oleracea var. italica         spargelkapsas (asparkapsas, brokoli)

Brassica rapa subsp. oleifera         rüps (õlinaeris)

Camellia sinensis (Thea sinensis)    hiina teepõõsas (teekameelia)

Cinnamomum camphora              kampripuu (kampri-kaneelipuu)

Cucurbita pepo var. clypeata        taldrikkõrvits (patisson)

Dictamnus                                 moosesepõõsas (diktamnus)

Diospyros kaki                            idadiospüür (kakiploomipuu); vili: hurmaa (persimon, kaki)

Erythroxylum coca                     kokapõõsas (koka-punapuu)

Euphorbia pulcherrima                 jõulutäht (kaunis piimalill)

Ficus elastica                                      kummipuu (kummi-viigipuu)

Helianthus tuberosus                   maapirn (mugul-päevalill, topinambur)

Ilex paraguariensis                      matepuu (paraguai iileks); saadus: mate (paraguai tee)

Ipomoea batatas                        bataat (maguskartul, söödav lehtertapp)

Olea europaea                           harilik õlipuu (euroopa õlipuu); vili: oliiv. [Osa O. e. alamliike kasvab väljaspool Euroopat]

Persea americana                       ameerika pirnloorber (avokaado jäi vaid vilja nimeks)

Pinus pinea                                 piinia (itaalia mänd)

Rhododendron                            rodo (rododendron)

Rhus typhina                              äädikapuu (harilik sumahh)

Ribes ×culverwellii                      sõstik (karussõstar): tegu on mustsõstra ja aed-karusmarja ristandiga

Rubus sect. Idaeobatus xRubus fruticosus coll.   vampel (vaarikpampel): tegu on vaarika ja pampli ristandiga

Rubus fruticosus coll. sordid          pampel (aedmurakas)

Scilla            silla (siniliilia)

Selenicereus grandiflorus              öökuninganna (suureõieline kuukaktus)

Selenicereus pteranthus               ööprintsess (tiivuline kuukaktus)

Sequoiadendron giganteum           mammutipuu (hiidsekvoia)

 

TEADUSLIKU TAIMENIME AUTOR(ID)

2006. aastal avastas komisjon, et rikub ühte botaanikute rahvusvahelist kokkulepet teaduslike taimenimede autorite kirjutamise kohta. Teatavasti kirjutatakse taime teadusliku ehk ladinakeelse nime taha kehtiva kirjelduse andnud botaaniku nimi, näiteks arukase puhul Betula pendula Roth.

 

Rahvusvaheline botaanilise nomenklatuuri koodeks soovitab autorinimede kirjutamisel kinni pidada Brummitt & Powell 1992 raamatust „Authors of plant names. A list of authors of scientific names of plants, with recommended standard forms of their names, including abbreviations.“ Viimati mainitud raamatu peatükis „Nimede standardkujud“ soovitatakse kõikide initsiaalidega autorinimede puhul punktide järel tühikutest loobuda. Brummitti ja Powelli paks raamat koosnebki põhiliselt ainult teaduslike taimenimede autorite nimekirjast, kus iga inimese puhul on fikseeritud nende nime kirjutamise ja/või lühendamise kirjapilt. Näiteks hariliku ženšenni kehtiva kirjelduse andnud Tartu Ülikooli botaaniku Carl Anton von Meyeri (1795-1855) nime käseb see raamat taimenimedes kirjutada kujul C.A.Mey. (mitte C. A. Mey.). Tolle taime teaduslik nimi koos autoriga näeks välja järgmine: Panax ginseng C.A.Mey. Parandasime end ja aprillis 2006 kaotasime eestikeelsete taimenimede andmebaasis kõigi teaduslike taimenimede autorite puhul initsiaalidevahelised tühikud ning ka initsiaalide ja perekonnanime vahelised tühikud.

 

Väike lohutus keeleinimestele: selline tühikute ärajätmine autorinimedes kehtib vaid komplektis ladinakeelse nimega. Kui räägime samast taimenime autorist tavatekstis, siis kirjutame selle tavapäraselt tühikutega initsiaalide vahel: C. A. Meyer.

 

Botaanikutel on taimenimede kirjutamisel mõningad ammused ja iseäralikud reeglid. Näiteks kirjutatakse kohanimed häälduse järgi (nagu venelastel) ja väikese tähega: uusmeremaa münt, keskaasia pirnipuu, euroopa karusmari, jeeriku lauk, kostariika tiigerlehik jne. Viimati toodud näited pole selle aasta saagist, vaid vanemast ajast. Mõningate erinevuste tõttu üldkeele reeglitest kipuvad keeleinimesed botaanikute nimesid „õigeks“ parandama.

 

Põllumajandusministeerium küsis komisjonilt, kas hübriidperekondade nimede puhul peab või ei pea olema tühikut hübriidsusmärgi ja perekonnanime vahel? Konkreetselt oli küsimus perekondade aruraihein (aruheina ja raiheina hübriid) ning tritikale (nisu ja rukki hübriid) kohta. Õige kirjaviis on selline: ×Festulolium ja ×Triticosecale (syn. ×Triticale). Hübriidsusmärgi peaks kirjutama muust tekstist väiksemalt, sest muidu võiks ta mõjuda x-tähena ja segadust tekitada. Hübriidsusmärgi ja nime vahele tühikut ei jäeta.“

 

© Sulev Savisaar

Artikli kasutamiseks muudes väljaannetes soovitame küsida autorilt nõusolekut: sulev.savisaar@mail.ee.


Peagi toome siinsete lugejate ette ka 2007. aasta kokkuvõtte.


28.12.2009

vahendanud Väino Eskla


Eesti taimenimede andmebaas: www.ut.ee/taimenimed.

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.