Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Taimenimed 2007 (Apriumid, pluotid, apriploomid ja teised maitsvad viljad) (2010-01-03 00:11:38)

 

Vana aasta lõpus avaldasime taimenimede komisjoni liikme Sulev Savisaare artikli Taimenimed 2006.

 

Nüüd toome autori soovil siinsete lugejate ette ülevaate komisjoni tööst 2007. aastal. Artikkel on lühendatult ilmunud ajakirjas "Aed": Sulev Savisaar. Apriumid, pluotid, apriploomid ja teised maitsvad viljad. Aed, september 2009, lk. 36-41.

 

„2007. aastal toimus eestikeelsete taimenimede komisjonil 6 koosolekut: 3 talvel, 1 kevadel ja 2 sügisel. Aastaga suurenes eestikeelsete taimenimede andmebaasi nimeridade arv 714 võrra. Arutleda jõuti aga koguni 985 nime üle.

 

RAVIMTAIMED

Põhja-Ameerikast pärinevale karvasele dioskoorile (Dioscorea villosa) lisati saaduseks jamsijuur. See pidurdab vananemist. Jamsijuure ekstrakti kapsleid saab apteegi käsimüügist. Inimese nooruslikkuse, mälu ja hea meeleolu tagab „nooruse hormoon“ nimega dehüdroepiandrosteroon ehk lühendatult DHEA, mille tootmine organismis koos inimese vanuse suurenemisega kiirelt ja paljukordselt väheneb. Jamsijuur sisaldab diosgeniini, mis on väga sarnane organismis esineva hormooniga DHEA.

 

TOIDUTAIMED

Kõrvitsad on sedavõrd keerukas, raske ja läbitöötamata teema, et algul kostus ka komisjonist arvamust, et parem oleks neid mitte puutuda. Praktiline elu ja tõlkijad surusid aga peale ning pärast põhjalikku ettevalmistust said 30 kõrvitsate liiki, alamliiki, teisendit ja sordirühma endile eestikeelsed nimed. Eestikeelses taimenimede andmebaasis on nüüd 40 erinevat kõrvitsat. Huvilised saavad uudse ülevaate kõrvitsamaailmast 2 järgnevast artiklist:

Sulev Savisaar. Pisut selgust kõrvitsate segapudrus. „Maakodu“ 2007 september, lk. 66-70.

Sulev Savisaar. Soojalembesed kõrvitsad. „Maakodu“ 2007 oktoober, lk. 60-64.“

Märkus: ülevaade kõrvitsatest on Sulev Savisaare soovil ka Aiandus.ee-s:

Kõrvitsasalat taimenimede andmebaasis I

Kõrvitsasalat taimenimede andmebaasis II

 

„2007. aastal said endale nime 24 melonite liiki, alamliiki, teisendit või sordirühma. Neist ülevaate andmine siin võtaks liiga palju ruumi.

 

Andmebaasis olev guaarauba (Cyamopsis tetragonoloba) sai nimeks india guaarauba ning lisaks liigiepiteedile lisati talle ka saaduse nimi guaarakummi. Guaarakummi (lisaaine E412) on selle üheaastase liigi seemnete jahvatatud endosperm. Toiduainetetööstuses kasutatakse teda marmelaadi, jäätise, jogurti, keediste, mahla, soustide jm paksendajana ja stabilisaatorina.

 

Elevandiluurannikult pärinev araabia kohvipuu ja kongo kohvipuu vaheline tetraploidne hübriid Coffea ×arabusta (Coffea arabica × Coffea canephora) sai nimeks arabusta kohvipuu; saaduseks arabusta kohv.

 

Diospüüri (Diospyros) perekonnaga on inimesed tuttavad ühelt poolt muinasjutu kaudu, kus Lumivalgekese juuksed olid mustad nagu eebenipuu, teiselt poolt aga meie toidupoodides müügil oleva puuvilja hurmaa kaudu. Perekonnas on palju väärtpuitu andvaid liike ning mitmeid viljapuuliike. Nende puuviljade nimed on tulenenud eri keeltest: hurmaa türgi keelest, kaki jaapani keelest ja persimon indiaani keeltest. Seetõttu tavatsevad ameeriklased perekonna kõigi liikide vilju nimetada persimonideks, kaukaaslased ja venelased hurmaadeks, jaapanlased kakideks, muud rahvad aga, kelle kodumaal looduslikult neid frukte ei kasva, nii nagu juhtub. Perekonna puidutaimi nimetatakse eebenipuudeks, ehkki ka perekonna viljapuudest saab head eebenipuitu. Andmebaasis polnud seni ainsatki eebenipuud, kõik selle perekonna liigid olid diospüüri nime all. Pärast arutelu otsustati, et perekond Diospyros hakkab kanda eebenipuu nime ning vaid söödavate viljadega liigid jääksid edasi diospüürideks. Kuulsat musta eebenipuitu andev liik Diospyros ebenum, mis seni kandis andmebaasis nime eebenidiospüür, sai uueks nimeks must eebenipuu.

 

Eebenipuu perekonna viljapuudest on maailma tuntuim liik idadiospüür (kakidiospüür, Diospyros kaki), mille oranže tomatitaolisi vilju müüakse laialdaselt ka Eesti poodides, kuid millel pole kahjuks head eestikeelset vastet. Looduslikult kasvavad selle liigi taimed Hiinas, kus neid on juba palju sajandeid kasvatatud ja kus on tekkinud üle 2000 sordi. Nende kasvatamine laienes ka naabermaadesse, kaasa arvatud Jaapanisse. 1855. aastal tõi mereväeohvitser Matthew Perry idadiospüüri taimi Jaapanist Ameerikasse. Siitpeale on temast läänemaailmas aretatud sadu uusi sorte ja nüüd tunneb neid kaubanduslikke vilju kogu maailm. Päritolu järgi peaks idadiospüüri vilju nimetama kakiks või kakiploomiks, kuid nimi põhjustab rahvale palju nalja. Üks lõbus internetikommentaar küsibki: „Lüürilise kõrvalepõikena: hurmaa nimelise puuvilja korrektne liiginimi olla hoopis kakaploom. Huvitav kas teda selle nime all müüa ka õnnestuks ja kui, siis kellele ja mis otstarbeks? Komplitseeritud on vahel see terminoloogiavärk...“ Ka jaapanlaste poolt selle vilja kohta kasutatavad muud nimed kaki-noki ja situ-gaki ei kõla eestlase kõrvale paremini. Seetõttu anti vilja puhul eelistus kaubanduses kasutatavale nimele hurmaa. Kaukaasias kasvav harilik diospüür (Diospyros lotus) teeb söömisel suu „paksuks“. Temalt ongi kakile hurmaa nimi laenatud.

 

Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke osakond vajas eestikeelset vastet Echalion-nimelisele sibulale. Erinevalt pesasibulast (šalottsibulast) kasvatab ta alla vaid üheainsa pikliku sibula. Neid sibulaid saab paljundada vaid seemnest, sest sibul ei jagune. Tavaline pesasibul on ümmarguse sibulaga ja hea vegetatiivne paljuneja. See prantsuse aretis on saadud hariliku sibula ja pesasibula ristamisest. Sibula kujust lähtudes sai see hariliku sibula sordirühm (Allium cepa Echalion-rühm) nimeks värtensibul.

 

Euroopa Liidu direktiivide tõlkijad vajasid vastet taimele nimega radicchio. Täpsustamisel selgus, et tegu on punase salatsiguriga (Cichorium intybus var. foliosum Radicchio rühm). Olemas on ka punase pea-salatsiguri sorte. Enamasti on see Italian chicory nime all tuntud leht-köögivili punaste lehtede ja valgete roodudega. Tema mõrkjas ja vürtsine maitse maheneb kuumas vees või küpsetamisel. Punaseid lehti kasutatakse salatitele värvikuse ja pikantsuse lisamiseks. Punase salatsiguri sordid on nimetatud Itaalia piirkondade järgi, kus nad on tekkinud.

 

Bono kohukese tootjad kasutavad perspektiivset looduslikku toiduvärvi, mis on tehtud taimest nimega black carrot. See looduslikult Türgis kasvav taim nimega Daucus carota subsp. sativus var. atrorubens sai nimeks must porgand. Etiketile kirjutatud musta porgandi mahl ei pea tarbijat muretsema panema, et äkki porgand on pesemata, see tähendab hoopis juure tõmmut välimust ja sisu. Juur on pigem lilla või tumelilla kui must. Aiamaailm on sellist tumeda juurega porgandisorti ka Eestis müünud.

 

Lõhenev mais (Zea mays subsp. everta) sai endale kaasaegsemaks nimeks paismais, lisati plaksumais ja saaduseks popkorn.

 

Rõõmustada võivad tervisliku toitumise harrastajad, kes söövad vigna (lehmaherne) idandeid, sest enamik perekonna liikidest ja alamliikidest said endile ilusad eestikeelsed nimed. Nimed said ka nende seemned: urduba (Vigna mungo), munguba (Vigna radiata), maauba (Vigna subterranea), silmuba (Vigna unguiculata), spargeluba (kuni 90 cm pikkuste kaunadega Vigna unguiculata subsp. sesquipedalis). Aedubadest said lisaks liikidele endile seemnenimed ka tepariuba (Phaseolus acutifolius) ja liimauba (Phaseolus lunatus). Kõigi nende eestikeelsete oanimede üle rõõmustavad ka eurotõlgid, kes olid juba aastaid nimekomisjoni käest nende ametlikke eestikeelseid vasteid soovinud.

 

Andmebaasi toodi sisse kaunviljaliste mõiste. See laiamahuline sugukond hõlmab endas kitsamahulisi sugukondi: liblikõielisi + mimoosilisi + tsesalpiinialisi. Neid kolme kitsamahulist sugukonda peetakse tihti kaunviljaliste sugukonna alamsugukondadeks (Papilionoideae, Mimosoideae ja Caesalpinioideae). Kaunviljalised kannavad ladina keeles tihti Leguminosae nime, liblikõielised aga Papilionaceae nime. Meie eelistused neile on vastavalt Fabaceae s.l. ja Fabaceae s.str. (s.l. = sensu lato = laias tähenduses; s.str. = sensu stricto = kitsas tähenduses).

 

USA-s on väga moodi läinud mitmed ploomi ja aprikoosi hübriidid, mille patenditud sorte kasvatatakse üha suurenevatel pindadel ning mille vilju müüakse supermarketites. Need on tõelised ameerika moeröögatused. Eestis pole neid minu teada veel katsetatud, kuid võin ka eksida.

 

Ingliskeelne plumcot’i nimeline ploomi ja aprikoosi hübriid (Prunus Plumcot-rühm) on saadud hariliku aprikoosipuu ristamisest hariliku ploomipuuga (või pajulehise ploomipuuga): Prunus armeniaca × Prunus domestica (või Prunus armeniaca × Prunus salicina). Tema pärilikkuses on 1/2 aprikoosi ja 1/2 ploomi. Eestikeelseks vasteks sai liigile apriploomipuu, vilja nimeks apriploom. Viljakest on väga sile nagu ploomil. USA-s tuntakse teda ka IS nime all, mis on lühend sõnadest interspecific plum (liikidevaheline ploom). Enamus tootmises olevatest apriploomidest pärinevad Californiast. Looduslikke hübriide ploomi ja aprikoosi vahel tuntakse juba sadu aastaid. Plumcot’i nime võttis kasutusele Luther Burbank 20. sajandi algul. 1909. aastal oli tal 65000 -- 75000 plumcot’i seemikut. Esimesena Burbanki ristanditest võeti George C. Roeding’i poolt 1907. aastal tootmisse sort 'Ruthland'.

 

Apriploomi tagasiristamisest hariliku aprikoosipuuga on saadud ingliskeelne frukt nimega aprium. Eestikeelseks liiginimeks sai Prunus Aprium-rühm endale apriumipuu (ploomaprikoosipuu) ning vilja nimeks aprium (ploomaprikoos). Apriumi pärilikkuses valitseb aprikoos: 3/4 aprikoosi ja 1/4 ploomi (ehk 1/2 apriploomi × 1/2 aprikoosi). Aprium on California aretaja Floyd Zaigeri poolt aretatud patenteeritud hübriid. Esimeseks tootmisse võetud sordiks oli 1989. aastal tema ‘Honey Rich’. Väliselt meenutab ta aprikoosi. Viljaliha on tavaliselt tihe. Suure fruktoosi ja muude suhkrute sisalduse tõttu on viljad magusad. Maitselt on ta aprikoosi ja ploomi vahepealne.

Ingliskeelne pluot’i nimeline vili (Prunus Pluot-rühm) on saadud apriploomipuu tagasiristamisest ploomipuuga. Pluotipuu vili on pluott. Pluott on 25% aprikoos ning 75% ploom (ehk 1/2 apriploom × 1/2 ploom). Pluoti esimesed kaubanduslikud patenteeritud sordid aretati 1989. aastal pärast 20-aastaseid ristamisi Floyd Zaigeri poolt. Esimene sort ’Flavor Supreme Pluot’ oli punase laigustusega rohelisel kestal ning punase magusa viljalihaga. Väliselt sarnanevad sileda koorega pluoti viljad ploomile. Pluotid on väga suure suhkrusisalduse tõttu väga magusad. Ka vitamiin A sisaldus on kõrge. Maitse on tugev ning viljaliha väga mahlane. Pluotil on üle 20 nimelise sordi.

Apriumid on USA supermarketites saadaval vaid juunikuu jooksul, pluotid aga kuni sügiseni.

 

Hariliku aprikoosi ja virsiku ristamisest (Prunus persica × Prunus armeniaca) on saadud virsikaprikoos (Prunus Peachcot-rühm).

Zaiger's Genetics firmas saadi virsiku, aprikoosi ja ploomi ristamisest vili nimega peacotum. Nimele vaatamata ei tegele see kompanii insenerigeneetika ega geenitehnoloogiaga, vaid hoopis taimede käsitsi tolmeldamisega. Peacotum’i vilja eestikeelseks vasteks on virsikapriploom.

 

Nektariini ristamisest ploomiga on saadud nektariinploom (ingl. k. nectaplum), nektariini ristamisest aprikoosiga nektariinaprikoos (ingl. k. nectarcot).

 

Virsiku ristand ploomiga (Prunus Tri-Lite rühm) kannab eesti keeles virsikploomi nime, inglise keeles aga veidrat nime tri-lite.

 

Hariliku aprikoosi ja liivkirsi ristamisest (Prunus besseyi × Prunus armeniaca) on saadud kirssaprikoos (Prunus Cherrycot-rühm). Lõuna-Dakotas aretatud sort ’Yuksa’ on kasutusse võetud juba 1908. aastal.

 

2007. aastal tegeldi aktiivselt tsitruselistega.

Seni kandis Citrofortunella perekond kalamondiinipuu nime. Sellesse hübriidsesse perekonda kuuluvad kinkani (Fortunella) perekonna hübriidid mistahes Citrus perekonna liigiga. Citrofortunella uueks perekonnanimeks sai tsitruskinkanipuu. Kalamondiinipuu nime kannab nüüd vaid perekonna üks liik: Citrofortunella microcarpa, mis on mandariini hübriid kinkaniga. Kalamondiinipuu pole eestlasele võõras, sest on tihti kauni potitaimena müügil meie kaubanduskeskustes. See põhiliselt viljade ilu pärast kasvatatav kaunis toataim on meil pigem väike põõsake, mis heades tingimustes kannab rikkalikult mandariinitaolisi 4-5 cm läbimõõduga oranže vilju, mis on ka söödavad, ehkki maitselt ehk mitte kõige paremad.

 

3 ürgset tsitruselist on enamiku tänapäeval toiduks tarvitatavate tsitruseliste esivanemaks. Need on pomel (Citrus maxima), mandariin (Citrus reticulata) ja näsasidrun (Citrus medica). Hiigelsuured (greibist suuremad) pomelod ja pisikesed mandariinid on meil tihti poodides müügil, kuid hapumaitselised näsasidrunid mitte. Kirjanik Rudolf Rimmel pakkus omal ajal greibi vasteks vahva uudissõna „jõmmelgas“. See uudissõna sobiks märksa paremini hiigelviljalisele pomelile, kuid arutatud seda veel pole. Pomeli rekordviljad on kaalunud 8 kg, poes müüdavate kaal kõigub enamasti vaid 1 kg ümber.

 

Pomeli, mandariini ja näsasidruni omavahelistest ristumistest, taasristumistest ja tagasiristumistest on saadud enamik tänapäeva toidutsitruseliste rikkalikust sortimendist. Näiteks apelsin (Citrus sinensis) on saadud pomeli ja mandariini ristumisest. Tema eestikeelne nimi on mugandus saksakeelsest sõnast Apfelsine, mis tähendab tõlgitult „hiina õuna“. Samade vanemate ristumisest on saadud ka pomerants (Citrus aurantium), millele komisjon lisas sünonüümiks mõruapelsini. Praktikas on see nimi ammu kasutusel.

 

Pomerantsipuule on lähedane bergamotipuu (Citrus bergamia, Citrus aurantium subsp. bergamia). Kas bergamotipuu vilja õige nimi on bergamot või bergamott? Eestikeelses internetis kasutatakse vaheldumisi mõlemaid. Kinnitati bergamott.

 

Apelsini tagasiristumisest pomeliga on tekkinud greip (Citrus ×paradisi).

Näsasidrun on olnud eellaseks nii sidrunile kui ka hapulaimile (Citrus aurantiifolia).

Nende ürgse esiema Citrus medica senine eestikeelne nimi näsaviljaline sidrunipuu oli vigane, tähistades justkui mingisugust sidrunipuu (Citrus limon) varianti, mida ta ju tegelikult pole. Uus nimi näsasidrunipuu tähistab juba täiesti iseseisvat mõistet ja liiki (C. medica). Vilja nimele näsasidrun lisati sünonüümiks tsitron (citron on taime ametlik nimi USA-s ja Inglismaal). Sidruni ja tsitroni kõlaline lähedus peegeldab ka nende geneetilist lähedust.

 

Meie marketites müügil olev sviiti (Citrus ×paradisi 'Oroblanco' ehk 'Sweetie') on saadud pomeli ristamisest greibiga.

Viktoriiniküsimus: mis oli maailmas kõige esimene kultuuris kasvatatud tsitruseline, mida on mainitud juba 4000 aastat enne Kristust? Selleks on jeeriku näsasidrunipuu (Citrus medica var. ethrog). Vilja eestikeelne nimi etrog on tuletatud heebreakeelsest sõnast ethrog ja tähendab tõlgituna „kuldne õun“ (juudid on teda nimetanud ka Aadama õunaks ja paradiisiõunaks). Ta oli tavaline vili Vahemere maades ja teda viljeldakse paljudes maades ka tänapäeval. Iisraelis on ta tähtsaim tsitruseline. Teda kasutatakse juutide sukkoti (lehtmajade püha) ajal. Rituaalides kasutatav vili kaalub 140 g. Kollane kühmuline vili on väga hapu.

 

Etrogi arvamine näsasidruni hulka on küllalt tinglik, sest tegelikult on ta looduslik hübriid näsasidruni ja sidruni vahel (Citrus limon × Citrus medica). Taolisi hübriide (sorte) on teisigi ning nad kannavad ühist liiginime sidruntsitron (Citrus limonimedica). Seega on Citrus limonomedica laiamahulisem takson kui Citrus medica var. ethrog, hõlmates ühe osana ka viimast.

 

Näsasidruni ühe teisendi (Citrus medica var. sarcodactylus) vili on tugevasti harunenud: nagu oleks suur kimp peenikesi banaane alusel kokku kasvanud. Muudes keeltes kannab see puuvili nimesid Buddha's-Hand („Buda käsi“), Buddha's fingers („Buda sõrmed“), fingered citron („sõrmiline näsasidrun“) ja Buddhafinger („Buda sõrm“). Teda kasutatakse ilutaimena, toiduks, rahvameditsiinis ja usutalitustel. Aasias kasutatakse tema lõhnavaid vilju rõivaste ja ruumide lõhnastamiseks, meditsiinilisel otstarbel ning maiustusteks. Tugevasti lõhnavaid vilju asetatakse idamaades ohvriannina templi altarile. Algselt näib ta pärinevat Indiast. Puu sai nimeks buda-näsasidrunipuu, vili aga budakämmal.

 

Eestikeelsete nimedega sai ristitud arvukalt erinevate tsitruseliste liikidevahelisi hübriide. Kuna nende viljad meie kaubandusse veel jõudnud pole, siis on nad lugejale ka suhteliselt tundmatud, mistõttu soovitan tõsisematel huvilistel tsitruseliste uudisnimedega tutvuda interneti andmebaasi kaudu. Aga mõningad neist viljadest võin siin lühidalt üles küll lugeda: magussidrun (sidrun × pomel, kuni 18 cm pikkused pirnikujulised viljad), apelgreip (ehk orangelo: apelsin × greip), tangelo (ehk greipiin: greip × mandariin), tangelogreip (ehk tangelolo: tangelo × greip).

 

MAITSETAIMED

Andmebaasis seisis tähtis maitsetaim harilik pimendipuu (Pimenta dioica) ilma saaduse (vilja) nimeta. Ametliku nime puudumise tõttu on rahva poolt kasutusele võetud arvukalt erinevaid vilja nimesid: jamaika pipar, lõhnav pipar, nelkpipar, piment, vürts ja vürtspipar. Nimede korrastamiseks andis komisjon eelistuse nimele piment, kuid pidas kasutamiseks sobilikuks ka nimesid nelkpipar ja vürts. Ülejäänud kolme viljanime ei soovitatud.

 

Nime sai ka maailmas laialt kasutatav, kuid meil veel suhteliselt vähe tuntud maitsetaim, ingveriliste sugukonda kuuluv Amomum krervanh, mida kiputakse inglise keele eeskujul (Cambodian cardamom) nimetanud kambodža kardemoniks. Liik sai nimeks kambodža parakardemon; vili aga kambodža kardemon.

 

Heino Kiige raamatus „Maailma viljad“ on toiduvürtsina ja -värvina kasutatava Curcuma longa nimeks kollajuur. Andmebaasis kollajuure nimi puudus, oli hoopis harilik kurkuma. Kuna kirjanduses on kollajuure nimi tugevasti juurdunud (ülikooli botaanikaõpik, Erich Kuke artiklitesari vürtsitaimedest Eesti Looduses 1994, nr. 2, lk. 41 jm.), andis komisjon perekonnale Curcuma nimeks kollajuur, liigile C. longa aga harilik kollajuur. Sünonüümseks nimeks ja saaduseks sai eelmärgitud liigil harilik kurkum (kurkuma). Teisena kerkiski küsimus, kas õigem on ütelda kurkum või kurkuma? Komisjoni keelenaise Sirje Mäearu sõnul on eesti keeles kollajuure võõrsünonüümina kaua kasutusel olnud kurkum (käändub i-lisena, kurkum: kurkumi: kurkumit). Kui käis ÕSi täiendamine, sai senine kuju "kurkum" eestikeelsete taimenimede andmebaasi järgi parandatud kujuks "kurkuma". Sõna Curcuma tuleneb araabia keelest ja tähendab safranit (vürtsi) või kollast värvust. Kuna araabiakeelne originaalnimi on kurkum, mitte kurkuma, eelistas ka komisjon kurkumit kurkumale, ehkki lubab kasutada ka teist nime.

 

Perekond skiinus nimetati ümber piprapuuks. Juba Heino Kiik kasutas raamatus „Maailma viljad“ Schinus molle puhul nime piprapuu. Rahvas tunneb tema vilju roseepiprana. Vili saigi ametlikult roseepipraks, liik aga nimetati pehmest skiinusest ümber rosee-piprapuuks. Kuna varem oli piprapuu nime kandnud perekond Macropiper, siis nimetati too ümber piprapõõsaks.

 

PUUD-PÕÕSAD

Arutleti selle üle, kas eelistada nime maarjakask või karjala kask (Betula pendula var. carelica)? Rahvas nimetab mõnikord kõiki leinavaid (rippuvate okstega) kaski maarjakaskedeks: Maarja leinab oma tapetud poega Jeesust. Kase leinavorme maarjakase ehk karjala kasega küll seostada ei tohiks, siis läheb asi kindlasti rappa. Metsateadlase ja maarjakase seltsi presidendi Ivar Sibula sõnul on teaduskirjanduses õige kasutada nimekuju karjala kask (aga miks on neil siis maarjakase selts?). Nii andiski nimekomisjon eelistuse karjala kasele.

 

Komisjoni liikme Erich Kuke väitel on maarjakase ehk karjala kase põhiliseks tunnuseks muhklik, ebaühtlase jämedusega tüvi ning tavalisest tumedam, lainelise süüga puit. Et selliste tunnustega kaski on saadud ka katselisel teel viirusnakkuse abil, on tema arvates teisendi taksonoomiline väärtus üsnagi kaheldav, nagu ka tuulepesadest (nõialuudadest) saadud ilupuude vormidel. Paljudel botaanikutel on tekkinud küsimus: „Kus lõpeb haigus ja algab tõsine süstemaatika?“

 

Cistus creticus kandis Heino Kiige raamatus „Maailma viljad“ nime viirukipõõsas. Viirukina kasutatakse rohkem küll ühe teise perekonna liiki Boswellia sacra (Boswellia carteri), mis kannab nime püha viirukipuu. Viirukit põletatakse usutalitustel meeldivalõhnalise suitsu saamiseks. Kuna arvatakse, et just liigist Cistus creticus saadi piiblis mainitud mürri, sai liik nimeks mürri-kiviroosik. Mürr on palsamilõhnaline kummivaik, milles sisalduvaid eeterlikke õlisid kasutatakse tänapäeval parfümeerias. Piiblis oli mürr üheks püha võideõli koostisosaks. Teda kasutati ka inimeste, elamute ja riiete lõhnastamiseks.

 

Iileksile (Ilex) lisati eesti sünonüüm astelpõõsas. Astelpõõsast ei tohi segi ajada astelpajuga, millist viga on esinenud eesti keelde tõlgitud raamatutes, kus lugejat hoiatatakse, et astelpaju marjad on inimesele mürgised. Välja kukub paras naljanumber! Seetõttu eelistaksin ma tõlkeraamatutele kodumaiste autorite kirjutatuid.

 

LILLED

Segadused viirpelargooniga. Meie andmebaasis kandis viirpelargooni nime looduslik liik Pelargonium zonale (L.) L'Hér. Tolle metsiku viirpelargooni jaoks, mis on meil tundmatu, sai nüüd välja mõeldud uus nimi vöötpelargoon. See pelargoon, mida meil laialdaselt kultuuris kasvatatakse ja mis on rahvale juba ammust ajast viirpelargooni nime all tuttav, on tegelikult hoopis liikidevaheline hübriid (P. zonale × P. inquinans) ning kannab ladinakeelset nime Pelargonium × hortorum ehk Pelargonium zonale hort. See hübriidne „aednike viirpelargoon“ sai nüüd viirpelargooni nime endale.

 

On olemas 2 lähedase ladinakeelse nimega pojengi: Paeonia hybrida Pall. ja Paeonia ×hybrida hort. Need on erinevad liigid. Esimene on Venemaa steppides kasvav hävimisohus olev kääbuskasvuline looduslik liik. Tema sai nimeks stepipojeng. Teise ehk hübriidpojengi (P. ×hybrida) alla ühendatakse kõik rohtsete pojengiliikide vahelised aedhübriidid. Tänapäeval maailmas aretatud pojengisortidest kuulub 1/3 hübriidpojengi hulka. Kehtivat ladinakeelset nime ega kirjeldust pole talle botaanikute poolt iialgi antud, seega on tegu vaid aednike poolt kasutatava nimega, mida näitabki ladinakeelse nime taga kirjelduse autori koha peal seisev lühend hort. (hort. = hortulanorum = aednike). Praktikas on nimi laialdaselt kasutusel ja vajalik.

 

Pojengide puhul on arvukalt kirjeldatud konkreetsete liigipaaride vahelisi hübriide, mis sisuliselt samuti kuuluvad hübriidpojengide hulka, kuid millel kõigil on oma erinimi. Näiteks Paeonia ×bergiana hort. on anomaalse pojengi ja ahtalehise pojengi aedhübriid (P. anomala × P. tenuifolia). Hübriid tekkis iseeneslikult 1920. aasta paiku Stockholmis Bergiuse botaanikaaias, mis on oma nime saanud aia kunagiste omanike vendade Bengt ja Peter Jonas Bergiuse järgi. Eestikeelseks vasteks sai ta rootsi pojeng. Rootsis kannab ta nime herrgardspion. Üllataval kombel on see suhteliselt hiljutise tekkega aedliik ka Eesti aedades ahtalehise pojengi eksitava nime all levinud. Mille poolest ta siis ahtalehisest pojengist erineb? Esiteks on ta suhteliselt kõrgekasvuline (ehtne ahtalehine pojeng on kääbustaim), teiseks on tema lehehõlmad veidi laiemad (ahtalehisel pojengil on „tillilehed“), kolmandaks on tema õied veidi suuremad ja lillaka varjundiga punased (ahtalehisel pojengil tulipunased), neljandaks on ta viljatu (ahtalehine pojeng külvab ohtralt idanemisvõimelisi seemneid). Veel huvitavam on see, et minu aias on vanemtaimede lähestikku kasvamisel seemikutest tekkinud 2 erinevat rootsi pojengi varianti, mis mõlemad erinevad klassikalisest ja levinud rootsi pojengist.

 

Puukoolid müüvad Uus-Meremaal looduslikult kasvavat pruunika värvusega tarnaliiki Carex flagellifera ja vajasid talle eestikeelset nime. Selleks sai vasktarn.

 

Laiamahuline kirburohu (Polygonum) perekond koosneb kitsamahuliste perekondade pooldajate puhul neljast väiksemast perekonnast. Esiteks kirburohi kitsas tähenduses (Polygonum s.str.): õied asuvad kaenlaõisikutes. Teiseks ja kolmandaks perekond kirbutatar (Persicaria) ja ussitatar (Bistorta): õied tähkades või ümarate nuttidena. Viimased 2 perekonda eristuvad omavahel viljade (pähklikeste) kantide arvu poolest. Ja neljandana pööristatar (Aconogonon): õied tipmistes pööristes, harva kobarates. Kirburohu ja kirbutatra perekonnanimed olid andmebaasis olemas juba varem. Ussitatra perekond nimetati 2007. aastal, pööristatar aga sai endale eestikeelse perekonnanime alles 2009. aasta algul. Taoliste eestikeelsete nimede olemasolu andmebaasis annab võimaluse ka kitsamahuliste perekondade pooldajatel oma nimesid kasutada.

 

Tallinna botaanikaaia ettepanekul said eestikeelsed taimenimed paljude riikide rahvuspuud ja rahvuslilled. Lugejale ütleksid need nimed vähe.

 

Meile kõigile hästi tuntud petuunia perekond sisaldab endas kahte erinevat perekonda ning teine neist, ladina nimega Calibrachoa, vajas endale uut eestikeelset nime. Calibrachoa pole Eesti aiandusinimestele tundmatu taim, sest laialdaselt on müügil tema taimi Million Bells-seeriast. Mis on kahe perekonna olulisemad erinevused? Petuunia on rohttaim kromosoomide arvuga 2n = 14. Õied on valged või purpursed, õie tupehõlmad sügavate sisselõigetega. Calibrachoa on väike põõsas (puittaim) kromosoomide arvuga 2n = 18, valges või purpuses õies on ka kollast värvust, tupehõlmad on vaid madalate sisselõigetega. On ka muid erinevusi. Aednikele on sellised olulised nimemuutused valulised. Calibrachoa sai endale nimeks puispetuunia. Perekonda puispetuunia kuulub 25 liiki, aednike jaoks on neist tuntuim aed-puispetuunia (Calibrachoa ×hybrida hort.). Õied on puispetuuniatel väiksemad kui petuuniatel. Surfiiniad kuuluvad petuuniate hulka.

Kelle või mille sünonüüm on lülikaktus? Vastus: jõulukaktuse (Schlumbergera).

Suvilill nolaana (Nolana) nimetati ratasja õie tõttu ümber rataslilleks.

 

Ühe kassitapu ja seatapu sugulase puhul ei läinud läbi ettepanek kelmikas vennatapp.“

 

© Sulev Savisaar

Artikli kasutamiseks muudes väljaannetes soovitame küsida autorilt nõusolekut: sulev.savisaar@mail.ee.


02.01.2010

vahendanud Väino Eskla


Eesti taimenimede andmebaas: www.ut.ee/taimenimed.

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.