Suureõieliste elulõngade kasvatamiseks sobib päikesepaisteline ja tuulevaikne koht. Reeglina kaunistavad elulõngad seinu, lehtlaid, tarasid ja varikäike. Elulõngad võivad kasvada ka puuvõrasse. Hilised sordid tuleks istutada rohkem päikese kätte. Varakult õitsvad sordid võiks istutada ka mõningase varjuga kohta.
Elulõngade juured vajavad jahedust. Puhmaste alused tuleks katta kivide või püsililledega. Lõunapoolsete seinte äärde istutatuna võivad elulõngad saada kannatada liigse kuumuse tõttu. Parem oleks, kui keskpäeval langeks elulõngadele kerge vari.
ISTUTAMINE
Auk kaevatakse vundamendist 40–50 cm kaugusele. Nii ei kahjusta liigne kuivus taimi. NB! Ka räästavesi ei tohi neile peale tilkuda. Tugivõrestikud või -traadid kinnitatakse seinast 25 cm eemale, siis piisab elulõngadele õhku ja saavad areneda kõrvalharud. Puu võrasse kasvamiseks istutatakse elulõngad ca 1 m kaugusele puu tüvest. Elulõngu istutatakse soovi korral ritta 0,5–2 m vahedega (olenevalt sordi kasvust). Pilkupüüdva värvimängu võib saada, kui ligistiku istutada 2–3 eri värvi õitega elulõnga, lastes nende võrsed kokku põimuda. Nii tundub esmapilgul vaadates, et ühel taimel on näiteks valged ja punased õied. Elulõngade dekoratiivsust vähendab asjaolu, et valdavalt paiknevad õied puhma ülaosas. Nimetatud ebakõla saame vähendada, istutades kõrgekasvulise sordi ette kääbuskasvuga isendi. Auk olgu 1 m sügav ja 80 cm läbimõõdus. Põhja pannakse ca 15 cm kruusa drenaažiks, siis 30 cm kinnitallatud orgaanikat (puulehed, kõdusõnnik, oksarisu jne). Edasi täidetakse auk rammusa mullaga, kuhu lisatakse labidatäis tuhka ja 200 g kustutatud lupja või 300 g kriidipulbrit. Väetistest lisatakse 100 g nitrofoskat ning 100 g superfosfaati. Segatakse kõik hoolikalt läbi ja tallatakse kergelt kinni. Taim istutatakse nii, et mulla sisse jääks kuni 2 esimest pungapaari. Nõrkade istikute puhul peaks võrse alge jääma mulla pinnale. Istutamise ajal ei tohi võrse murduda. Noortel taimedel tasub silma peal hoida, sest nad on delikatess tigudele.
VÄETAMINE
Elulõngad kasvavad intensiivselt ja vajavad rammusat mulda. Sügisel antakse igale põõsale 50 g superfosfaati ja 50 g kaaliväetist. Kevadel antakse 1–2 peotäit lämmastikväetist. Kastmisvette segatakse 1 kord nädalas kastekannu kohta 20 g liitväetist. Võib kasutada ka sõnnikuleotist.
LÕIKAMINE
1. Jackmanni- ja viticella-rühma sordid (paljud neist on tuntud) lõigatakse sügisel tugevasti tagasi, jättes alles 2–3 tugevat pungapaari võrsele. Nõrgad võrsed kõrvaldatakse.
2. Lanuginosa-rühma ( näit 'Nadežda') sordid lõigatakse sügisel 50 cm kõrguselt .
3. Patens- ja  florida-rühma (näit 'Nelly Moser') sordid õitsevad eelmise aasta võrsetel ja neil kärbitakse vaid puitumata ladvad. Kuid ka neid võib tugevasti tagasi lõigata, siis nad alustavad õitsemist pisut hiljem, aga õitsevad nad ikkagi.
Õitsemise ergutamiseks tuleb vanu põõsaid ümber istutada ja jagada.
KATMINE
Katmata elulõngade pungad saavad talvel reeglina kannatada ja õitsemine on suvel vilets. Katmist alustatakse septembri lõpust. Juurtelt eemaldatakse kivid ja võrsed lõigatakse tagasi.
        Tugevalt tagasilõigatud võrsetüükad mullatakse nii, et need jääksid 5 cm mullakihi alla.
        Nõrgalt tagasilõigatud võrsed painutatakse ettevaatlikult maha. Võrsed kaetakse ca 10 cm paksuse mullakihiga.
Kui muld on külmunud, kaetakse see 30 cm paksuse lehevaiba, mineraalvati või laastudega. Pealt kaetakse kogu talvekate mõne vettpidava materjaliga (kile, ruberoid jne). NB! “Katusealune” ei tohi jääda ummuksisse!
Kevadel hakatakse kord-korralt katet eemaldama. Ettevaatust, haprad võrsed võivad olla juba pikad!